AK ⟩ Ellipsi kirjanduskool: mitmekeelsest maailmapildist

Saara Lotta Linno. Foto: Erakogu

Oleme harjunud mõtlema, et eesti keel ja kirjandus käivad käsikäes, ent Eestis ei avaldata kaugeltki mitte ainult eestikeelset kirjandust, kirjutab Tartu Ülikooli maailmakirjanduse magistrant Saara Lotta Linno.

Siinse kirjandusvälja mitmekeelsus ulatub üksikute võõrkeelsete sõnade kasutamisest (näiteks Kristiina Ehin: «ja vaatan kuidas aknaklaasi taga/vaob kõrvalrööbastele снегопад») ulatuslikuma põimimise (Igor Kotjuh: «есть ли такие страны в которых kiiruspiiranguid ei ole?») ja täielikult teistes keeltes kirjutatud teosteni (Jaan Kaplinski «Taivahe heidet tsirk», «Бѣлыя бабочки ночи» …). Eesti kirjandusväljal tuleb nähtavale olukord, mida kirjandusteadlane Yasemin Yildiz on nimetanud postükskeelseks (postmonolingual).

Yildizi sõnul raamistab kultuurilist mõtlemist idee, et igal isikul ja kogukonnal on üks ja olulisim emakeel. Ainuvalitsejast emakeel määrab inimese identiteedi ja kuuluvuse, ühiskondlike institutsioonide toimimise, ning jääb sealjuures ka tundeliseks perekondlikuks mõisteks. Ent selline ükskeelne raamistik pole sugugi olemuslik ja iidne, vaid tõusis erinevatel põhjustel esile 18. sajandi paiku ning on pidevalt rinda pistnud mitmekeelse reaalsusega, mis kuidagi ei klapi väitega, justkui luuletada saaks vaid emakeeles. Takkapihta võib meenutada eelmise nädala kirjanduskooli: emadus pole tingimata vaid positiivse värvinguga mõiste.