Teise koroonalaine kogemus ütles meile, et koolide lahti hoidmine tähendas haiguse levikut. Meil puudus epidemioloogiline teadmine, kuidas koroona laste kaudu levib. Parimaks viisiks epideemiaga võitlemiseks oli koolide sulgemine, seda tuleb meeles pidada ka praegu. Kogemus õpetab, meie peame oleme suutelised vaid sellest õppima.
Liiatigi on laste kasvamise seisukohalt olulised sotsiaalsed oskused, mida saabki juurde just koolist. Need on tõsised küsimused, mida loodetavasti aitabki lahendada sügisel algav kontaktõpe. Täpsematest detailidest saab rääkida järgmisel nädalal, mil juhised jõuavad koolidesse.
Siiski näitas kaugõpe, et nii õpilased, õpetajad kui ka lapsevanemad kohanesid sellega üllatavalt kiiresti. Elu ei jäänud seisma, ehkki mõnele õpilasele ja õpetajale võis kaugõppele üleminek tekitada raskusi. Ent haridussüsteemi jätkusuutlikkust silmas pidades on oluline kontaktõppe taastamine – lõputult ei saa kaugõpet kasutada.
Probleemne võib olla see, et koolid ei pea erinevalt varasemast tagama kaugõpet. See võrdsustab koroonahaiged ülejäänud haigusi põdevate õpilastega. Küsimus on nüüd selles, kas ei teki koolist puuduvaid õpilasi äkki liiga palju. Vastuse sellele peab andma vaktsineerimistempo, mis seni pole näidanud väga häid tulemusi.
See, kas koolid saavad täie kindlusega alustada septembrist kontaktõppega, sõltub esmajoones riigi suutlikkusest vaktsineerida elanikud.
Ka haridus- ja teadusminister Liina Kersna viitas sellele, et mure on alushariduse õpetajatega, kellest on vaktsineeritud veidi üle 60 protsendi. Huvihariduse õpetajaist on samuti vaktsineeritud vaid natuke rohkem kui 60 protsenti. On selge, et kontaktõppe eeltingimuseks on kõikide õpetajate vaktsineerimine. Seda mitte ainult füüsilise koolitöö tagamiseks, vaid õpetajad peaksid olema teistele vaktsineerimisel eeskujuks. Kehastab kool ju teaduslikku maailmavaadet ja seega peaks just kool olema paigaks, kus uhhuu-tegelased ei saa töötada.