Laura Vilbiks: meie «ilmalik» rahvas

Laura Vilbiks. Foto: Madis Veltman / Postimees

Nagu paljud, olen minagi avastanud pandeemia ajal pikkade jalutuskäikude võlu. Kui alguses põikasid need jalutuskäigud juhuslikult läbi mõnest lähikonna surnuaiast, siis nüüd suundun nende poole üha teadlikumalt. Ilmselt on surnuaiad nii lummavad seetõttu, et tegu on peale pühakodade ainsa kohaga avalikus ruumis, mis on pühendatud millelegi mittemaisele, transtsendentsele.

Seal olles tundub patt mõelda igapäevastele askeldustele, eksistentsiaalsed küsimused hiilivad märkamatult ligi. Kui kirik vapustab meid oma kõrgusesse ulatuva tühjusega, lööb surnuaed pahviks oma täiusega: see on paksult täis pühendusi ja märkeid kunagi olnud inimestele, seal olek on intensiivne (mõne jaoks isegi pelutav), aga samas ka rahulik.

Jalutades süüdatud küünlate ja ristimere vahel ei saa ma lahti küünilisest mõttest: kas need ongi siis meie ateistlikud eestlased? Igal teisel haual rist, iga jalgraja ääres mõni äsja süüdatud küünal kellelegi, kes lahkus siit ilmast juba mitmekümne aasta eest. Kust võtavad inimesed selle püsivuse? Siin ei ole kuigi palju vastuseid peale usu.