Juhtkiri ⟩ Leedule appi (29)
/nginx/o/2022/03/07/14411686t1hca79.png)
5. august 2021, 00:00
/nginx/o/2021/08/04/13968803t1h9806.jpg)
- Euroopa Liit pole Leedu rändekriisi täie tõsidusega adunud
- Rändekriis on muutunud üha enam julgeolekuprobleemiks
- Leedu võib hakata sisemiselt murenema
Leedus paisuv rändekriis ähvardab juba riigi stabiilsust ning sunnib järjest rohkem mõtlema, kas Eesti oleks samasuguseks kriisiks valmis ja kuidas meil õnnestuks sellega toime tulla.
Leedu välisminister Gabrielius Landsbergis ütles eile ajakirjandusele, et kui migrandid jätkavad Leetu tulemist sama tempoga kui praegu, võib aasta lõpuks Leedus olla kuni 10 000 migranti. On päevselge, et Leedu võime sellega toime tulla on ebapiisav ja seni, kuni pole lahendatud probleem Iraagiga, kust põgenikud enamuses pärinevad, ei suuda muu abi olukorda parandada.
Ent Baltimaadel, sh Leedul pole Bagdadis mingit mõjuvõimu. Ainus viis Iraagiga läbi rääkida on Euroopa Liidu kaudu, kes võib rahaliselt Iraaki mõjutada migrante Valgevenesse enam mitte saatma. Eile ütles Postimehele Euroopa Parlamendi liige Riho Terras, et Euroopa Liit pole Leedu rändekriisi täie tõsidusega adunud. Baltimaade esmane diplomaatiline ülesanne on suuta Brüsselile selgitada, et Leedu rändekriis pole üksnes Baltimaade mure, vaid hõlmab tervet Euroopa Liitu. Brüsselile peaks lõplikult selgeks saama ka Valgevene kui diktatuuri olemus.
Meie kohus on aidata Leedut jõu ja nõuga ehk saata sinna veel abivahendeid. Kuid kui meil on võimalus Brüsselit diplomaatiliselt mõjutada, siis tuleb ka seda teha.
Sõjalise eskalatsiooni oht Leedu-Valgevene piiril tähendab, et rändekriis on muutunud üha enam julgeolekuprobleemiks. Leedu võib appi võtta ka NATO ja alustada Washingtoni lepingu neljanda artikli põhjal konsultatsioone alliansiga. Juba see sõnum näitaks, et Leedu võtab rändekriisi väga tõsiselt. On ju NATO samuti rääkinud oma valmisolekust seista silmitsi hübriidohtudega ja Leedu kaasus annaks alliansile võimaluse seda ka demonstreerida. Pealegi on neljanda artikli põhjal näiteks varem alustanud konsultatsioone Türgi, seega poleks Leedu tegevuses midagi ebatavalist.
NATO appikutsumine näitaks ühtlasi, et Leedu võtab tõsiselt ka enda sisemist stabiilsust, missugusele võimalusele viitab ka Washingtoni lepingu artikkel neli. Näiteks on Leedu eelmine peaminister Saulius Skvernelis nõudnud praeguse siseministri Agnė Bilotaitė tagasiastumist. Lisatagu pinged piirilähedastes asumites, kus inimesed kardavad migrantide hulga suurenemist, ja näeme, et Leedu võib hakata sisemiselt murenema. Nii nagu juhtus paljude Euroopa Liidu liikmesriikidega 2015. aastal.
Leedu rändekriis esitab küsimusi ka Eestile. Mida me teeksime, kui Eesti piirile saabuks hulgaliselt migrante? Kas me oleme selleks valmis ja missugused on need stsenaariumid, millele oleme jõudnud mõelda? Kas suudaksime vastu seista poliitilisele sisepingele, kui migrantide horde kasutatakse relvana Eesti vastu? Loosungitest, kus ühelt poolt kuulutatakse, et «meie kvoot on null» ja teiselt poolt, et «Eesti on kaitstud», pole palju abi. Meie kohus on aidata Leedut jõu ja nõuga ehk saata sinna veel abivahendeid. Kuid kui meil on võimalus Brüsselit diplomaatiliselt mõjutada, siis tuleb ka seda teha. Lisaks on Eesti praegu ÜRO Julgeolekunõukogu liige. Võibolla peaks tõesti järgima Riho Terrase ettepanekut ja rääkima ÜROs vajadusest muuta pagulaskonventsioone. Leedu asi on ka Eesti asi.