Toomas Jürgenstein FOTO: Margus Ansu

Olen leppinud olukorraga, et ma valdavat enamikku vaktsiiniskeptilisi tuttavaid mõjutada ei suuda. Ma ei ütle neist lahti, kuid jälgin nende tegevust kurvastusega, kirjutab Hugo Treffneri Gümnaasiumi õpetaja Toomas Jürgenstein (SDE). 

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Mulle tundub, et minu olukord on sarnane päris paljude Eesti inimestega. Näen võimalikult laialdases vaktsineerimises võimalust, et kool algaks kontaktõppel, et kultuuriüritused saaksid toimuda, et ühiskond jääks võimalikult avatuks jne, samas olen sunnitud tõdema, et ka minu heade tuttavate hulgas on vaktsiiniskeptikuid.

Olgu öeldud, imetlen meditsiinitöötajate tööd vaktsiinide toime selgitamisel ja olen püüdnud ka ise vaktsineerimist igati edendada. Seda eelkõige mulle erialalt lähedasemate teoloogiliste argumentide abil. Näiteks töötasin välja ja avaldasin isikliku koroonateoloogia, kus neljanda punktina soovitasin: «Ka koroonateoloogias on oluline toetada üksikisikuid ja inimrühmi, kellega läbikäimine on komplitseeritud või puudub, ja seda nii reaalsete tegude kui eeskujuga. Üheks oluliseks halastaja samaarlase vääriliseks teoks oleks võimalusel end vaktsineerida lasta ja soovitada seda ka teistele.» (Minu koroonateoloogia, ERR 18.03.2021). Olen rõhutanud ka seda, et enda vaktsineerida laskmine on toetumine ligimesearmastuse käsule – armasta oma ligimest nagu iseennast (Markuse evangeelium, peatükk 12, salm 31).

Hakkasin vastupidiselt oma tavalisele olekule isegi anekdoote rääkima ja levitama. Päris tabavaks pean ideed, kui muutsin uppujast kõneleva usulise anekdoodi koroonaeitajate anekdoodiks, ja see kõlab nõnda: