Sigrid Kõiv

FOTO: Peeter Langovits

Aastate eest, ma ei mäleta, mida parajasti ehitama hakati, aga et see oli südalinnas, siis ma oletan, et tegemist oli muusikaakadeemia uue hoonega, andis keegi majaelanik teleuudistele pahase kommentaari. Tema oli ostnud korteri vaate pärast ning nüüd ehitatakse see täis. Ta väitis, et mujal maailmas nii ei tehta. Kõneleja aktsent reetis väliseesti päritolu.



Ma ei tea midagi muu maailma linnaplaneerimise traditsioonidest, kuid arvan, et puhast platsi ei hoita niisama kusagil. Maa on selleks lihtsalt liiga kallis.

See, milline peaks olema linnapilt, on temperatuuri poolest sama tuline küsimus nagu kella keeramine, maamaksust vabastamine või astmeline tulumaks. Kellakeeramise ja tulumaksu osas saab olla kaks, maamaksu osas kolm arvamust, kuid linnaplaneerimisel võib olla sama palju arvamusi, kui on arvajaid. Polariseerumisvõimaluste puudumise pärast kaotavad esialgu elevil linlased planeeringu vastu kiiresti huvi, välja arvatud need, keda see mingil moel puudutab.

Kunstiakadeemia ja tema naabrite vahel on asjad jõudnud sinnamaale, et abi saab vaid sõna «sund» kasutavatest korraldustest. Neid ei tee heal meelel ükski valitsus. Vastasseis on seda keerulisem, et mõlemal oleks justkui õigus: mõlemad on oma krundi omanikud, üks tahab vara säilitada, teine luua. Minu isiklik sümpaatia kuulub siiski pigem akadeemiale. Ma pole kindel, et traditsioonidega kool peaks naabrite pärast oma ajaloolisest asukohast loobuma. Seda enam, et naabritele on, võimalik, et hilinemisega, kompromisse pakutud.

Loomulikult on Tallinnas kohti küllaga, kuhu noore kunsti kontsentratsiooni koondada. Üks pakkumine – Suva sukavabriku hoone – tooks Kalamajja kahtlemata rõõmu. Olemasolev hoone on juba kõrge, nii et naabrid päikesevalgust enam igatseda ei oska, aga tudengite säärane hulk linnaosas annab selle, mida nimetatakse miljööväärtuseks ja hubasuseks. Need asjaolud omakorda väetavad kohaliku kinnisvara hinda ja vabaühenduste tegevust.

Kuid mis tuleks siis südalinna, praeguse kunstiakadeemia platsile? See ei jääks ju tühjaks. Sõda selle ümber on kestnud nii kaua, et iga arendaja siin riigis hoiab silmad lahti ning kui Signe Kivi peaks loobumisplaanile kas või vihjama, on nad platsis, valmis kokkuleppe nimel igale naabermaja korterile isegi kaks parkimiskohta ehitama. Tulemus oleks samasugune nagu terves südalinnas: kõrge kontorihoone, kaubanduspindadega alumisel korrusel.

Sel juhul võiks tühjale platsile hoopis mošee ehitada. Et miks mošee? Aga miks ka mitte. Väike moslemikogukond meil ju on ja see poleks vähemalt nii igav.