Koroonaviiruse Delta tüve levik on igal pool Euroopas muutunud dominantseks. Samal ajal aga kuskil mujal maailma otsast tuleb ärevaid teateid uutest võimalikest mutatsioonidest, mille mõju inimesele alles õpitakse tundma. Sedasi muutub jõulisemaks ka surve teadlastele ja ravimifirmadele, et nad töötaksid välja uusi ja tõhusamaid vaktsiine, mis saaksid hakkama iga spetsiifilise viirustüve põhjustatud tagajärgedega.
Tänase Postimehe tehnikakülgedel annab molekulaarbioloog Madis Metsis ülevaate, milliseid lahendusi on teadlased suutnud lühikese aja jooksul välja mõelda. Üheks huvitavaks arenguks on nn täisvaktsiinid ja selle inimkatsete kohta ilmunud uuringud.
Täisvaktsiini eeliseks on, et sel on omadus tekitada immuunsus eri valkude vastu ja laiendada sellega organismi kaitsespektrit. Praegu kasutatavad vaktsiinid on vaid ogavalgu vastu, mis kipub muteerudes antikehi ignoreerima.
Kahjuks on Prantsuse biotehnikaettevõte Valneva oma täisvaktsiini uuringutega alles niikaugel, et septembris lubatakse avaldada kliiniliste uuringute kolmanda faasi tulemused, mistõttu me ei saaks neid kasutada kolmanda ega isegi mitte neljanda laine ajal.
Kui ahvatlevad uued vaktsiinilahendused ka poleks, on meie ainsaks sügistalviseks õlekõrreks praegu kasutuses olevad vaktsiinid, mille tõhusust ei maksaks kuidagi alahinnata.
Nii on see ka Frances E. Lundi ja Troy D. Randalli ninna pihustatava vaktsiiniga, mis oleks eriti kasulik masspookimise läbiviimisel või ükskõik millise teise innovaatilise lahenduse puhul, mida on tutvustatud peaasjalikult teadusajakirjades.
Seega tuleb tunnistada, et nüüdsel ajal on meie parimaks õlekõrreks teel normaalse elukorralduse juurde tagasi ikka ainult kasutuses olevad vaktsiinid. Nende tõhusust ei maksa alahinnata, sest need on andnud küllaltki häid tulemusi riikides, kus vaktsineeritute osakaal on kõrge.