Vambola Paavo. FOTO: Kristjan Teedema

Peaksime rohkem väärtustama oma emakeeles kõnelemist, kirjutab ajakirjanik Vambola Paavo. 

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Meie kultuuritegelased on läbi aegade väärtustanud keelt, tema kaunist kõla ning võidelnud selle laialdasema kasutamise eest. Teema on uuesti aktuaalne praegu, kui igal rindel tungib peale inglise keel ning vohavad amerikanismid. Väikerahva keel on määratud väljasuremisele. Sellele viitas mõni aasta tagasi eurosaadik Yana Toomgi. Kirutud nõukogude ajal suutsime kõige kiuste oma keele säilitada. Raadioeetris kõlas laitmatu eesti keel. Täna võib igaüks astuda raadiomaja uksest sisse ning öelda, tahan saadet teha, ja saabki selleks loa. Tulemuseks on pudistavad saatejuhid. Enam pole tugevat eetrikontrolli ega keelenõustajaid nagu minu ajal, kui Eesti Raadiosse tulin.

Hiljuti sattusin kuulama Vikerraadios intervjuud tänavu kooli lõpetanud gümnasistiga. Noor neiu tõdes, miks üldse peab kirjutama lõpukirjandi käsitsi, kui arvutil oleks kõik poole lihtsam. Kui noor inimene ei oska enam pastapliiatsiga kirjutada, siis on midagi tõsist lahti. Kui selline noor peaks kõrgkooliõpingute ajal sattuma tulevikus Saksamaa või Itaalia panka, siis seal tuleb käsitsi