Korruptsioonijuhtumid spordis on raskesti tuvastatavad, kirjutavad õppejõud ja Korruptsioonivaba Eesti juhatuse liikmed Merle Ojasoo ja Anne Reino.
Merle Ojasoo ja Anne Reino: kõik ei ole kuld, mis hiilgab ehk spordi hallid varjundid (1)
Sport on suurem kui elu! See ütlus peegeldab spordi idealistlikku mõõdet, võimet inspireerida, pakkuda emotsioone ja tuua spordi jälgija välja igapäevaelust, panna unustama argimuresid. Siiski, sport ei seisa lahus ühiskonna muudest tahkudest ning pole vaba probleemidest, mis kaasnevad valdkondades, kus mängus on suured rahad, võim ja kuulsus. Spordiajaloo huvilised ehk teavad, et aegade algusest on olümpiamänge (776 e.Kr) saatnud skandaalid: on teada, et juba iidsetel aegadel sõlmiti mängudel kokkuleppeid ja tehinguid, mis määrasid võitja. Ehk tänapäevases tähenduses, olümpiamänge on seostatud korruptsiooniga.
Spordikorruptsioonist on Eesti ühiskonnas vähe räägitud ning akadeemilisi uuringuid selles valdkonnas peaaegu polegi. Remo Perli kaitses sisekaitseakadeemias 2020. a magistritöö spordikorruptsioonist ja selle ennetusest. Tööst selgub, et Eesti sport pole korruptsioonist puutumata ning kõige enam levinud vormid on dopingu kasutamine, kokkuleppemängud ja spordiorganisatsioonide juhtorganite valimistulemustega manipuleerimine.
Spordikorruptsioon pole vaid spordiringkondi puudutav nähtus. Mõju on laiem ning kogu ühiskonda puudutav. Näiteks Olmos jt (2020) on uurinud, kuidas suurte spordiürituste korraldamine mõjutab korruptsiooni tajumist korraldajamaal. Selgus, et kaks aastat enne suurürituse toimumist tõusis riigis tajutud korruptsiooni tase neli protsenti ning see efekt on püsiv. Tulemus viitab sellele, et mastaapsete ürituste korraldamisega kaasnevad skandaalid, mis kipuvad üritusi varjutama ning jätavad pitseri kogu riigile.