Analüüs ⟩ Idiokraatia sünni maha magamine elus ja filmis

Gunshow veebikoomiks. Foto: KC Green

«THIS IS FINE,» veenab põlevas toas teed rüüpav koer ennast populaarses internetimeemis. Maja on lausleekides, aga palju mõnusam on mõelda, et kõik on korras. Tõsi, meemi aluseks oleva Gunshow koomiksiriba viimasel pildil on enesepettuses koer surnuks põlenud, jäädes lõpuni truuks mugavale valele, selle asemel, et tõde tunnistada ja midagi ette võtta, kirjutab Merlis Nõgene Mediumis.

Mis saab viimasel pildil Tanel Kiigest, Maris Jessest, Marika Priskest, Üllar Lannost, Marek Seerist või Kaja Kallasest ei ole veel teada, sest mõnus teeõhtu ja «THIS IS FINE» olek pole veel liha luudelt lahti hautanud. Või ka nendest, kes on oma kehad otsustanud jätta koroonaviiruse katselaboriks, et vaadata — kas enne saab otsa kreeka tähestik või viiruse paindlikkus üha uusi ja nakkavamaid tüvesid genereerida.

On väga lihtne öelda, et vaktsineerimine on meil tuksi läinud, sest meil on probleem harimatusega. Näe, lollid ei taha ennast vaktsineerida! Ei saa teadusest aru! Või balansseerida mingil ebamääraselt turvalisel jorul, et oh, meil on demokraatia ja ega kõik ei peagi ennast vaktsineerima ja ega sundida ju ka ei saa. See kõik on ainult pool rehkendusest. Ainus läbinisti kõrgharidusega populatsioon on Antarktikas. Eesti probleem pole selles, et meil on liiga palju harimatuid. Probleem on meil juhtimisega eestvedamise ja leadershipi mõistes.

Mis meil siis valesti on, miks on see oluline ja mida me saame selle parandamiseks ära teha?

Vaktsiinivastasust peeti nišiteemaks

Õigete käikude tegemiseks tuleb esiteks olukorrast õigesti aru saada. Riigi stratkomm on pikalt lohutanud ennast ja avalikkust uuringutega, mis näitavad, et suurem osa elanikest ei ole ju päris põrunud. Näiteks eelmise aasta lõpus öeldi riigikantselei strateegilise kommunikatsiooni osakonnast, et täiesti vaktsineerimisvastaseid on Eestis uuringu kohaselt ainult 3%. Pole ju hullu! Mis sellest, et sama uuring näitas vaktsineerimisega nõustujaid ainult 59% ulatuses. THIS IS FINE! Tänaseks ei ole vaktsineerimisega isegi selle tasemeni jõutud, kui ikka kogu elanikkonda arvesse võtta ja pole mitte mingit põhjust näiteks vanuse alusel osa elanikkonnast sellest arvutusest välja jätta.

See pole millegi poolest parem Donald Trumpi ideedest koroonahaiged kruiisilaevadesse jätta või Guantanamo vanglasse saata, et riigi koroonastatistikat mitte ära rikkuda. Aga meil on rahumeeli kuude kaupa lepitud statistikaga, kus lapsed ja noored jäeti protsentarvutusest välja. Või keskenduti veelgi kitsamatele sihtrühmadele, kus vaktsineerimise protsent kabedam. Tulemused kohe paremad! Maja ei põle!

Sellega, mis 59% ja 3% vahele jääb, ei arvestatud. Nagu ka sellega, et ka too tühine 3% raskekujulist vaktsiinivastasust pole mingi universumi poolt füüsikaseadustesse valatud konstant. Asjad arenevad. Parafraseerides klassikat — kui sa nendega ei tegele, siis tegelevad nad sinuga ise.

Riigi stratkommi juht ütleb aga möödunud nädalal, et THIS IS FINE ja kommenteerib väärinfo levikut rahulikult teed rüübates: «Sellist infot levis aga ka enne interneti ja sotsiaalmeediaplatvormide kasutusele võtmist.» Tema soovib võitluses väärinfoga keskenduda oma sõnumi levitamisele. Väga kena. See on selline mugav suhtumine, et kui naaber naist peksab, siis keskendume sellele, et ise oma naisele peksa ei annaks.

Tuleb nõustuda, isegi nn Nigeeria kirju levis enne interneti ja sotsiaalmeedia kasutusele võtmist. Mäletan väga hästi neid lootuse ja kahtluse segaseid hetki, kui millalgi 90.-nendate alguses saabus päris postkasti väljamaa keeles päris paberil kiri, lubadustega muinasjutulistest varandustest. Aga politsei ei pidanud siis igal nädal saatma hoiatusteateid mõistusele tulemiseks ja tegema kokkuvõtteid kui palju inimesi on petiste küüsi langedes raha kaotanud. Keegi ei hakanud Nigeeriasse vastu kirjutamiseks marki ostma.

Petistele raketikütuseks olevaid moodsaid kommunikatsioonivahendeid polnud veel lihtsalt kasutusele võetud. Arnold Rüütel teadis 73-aastaselt, juba enne Facebooki leiutamist, et tänapäeval liigutakse suurtel kiirustel ja hulgakaupa. Kui riigi stratkomm interneti ja sotsmeedia sünnis valeinfo levikule mingit ergastavat mõju ei näe, siis ongi neil paras taaskord teed rüübata ja nentida, et THIS IS FINE.

Tagasi minevikku

Tegelikult võib valeinfo leviku ja sellega masside petmise probleemi puhul märgata minnalaskmise ja enesepettuse mugavat meeleolu juba koroonakriisi eelsest ajast. See, et Facebookis käib küüniline äri kloordioksiidiga ja selle teiste hulgas lastele jootmise propaganda, jõudis avalikkuse ette 2015. aasta oktoobris. Kuus aastat saab kohe täis, klooriäri käib avalikult Eesti ettevõtte alt, selle e-poe viimase kvartali käive oli ligi 60 000 eurot, isegi omanik on sama skandaali veteran.

Kõigi nende aastate jooksul on Eesti riik teinud laste ja teiste abitute kaitseks mõned naeruväärsed sunniraha nõudmised, saanud bussipeatustest maha ühe nahaalse reklaamikampaania ja jõudnud ummikusse ühe kriminaalmenetlusega. Ülejäänud osas on kohalikud kloorientusiastid riigile mütsi kõrvuni tõmmanud ja löövad lõbusalt trummi.

Telegrami nimeline valeinfovabrik töötab pidurdamatult ning alles sel nädalal avaldati detailne juhis, kuidas «100% kindlalt» kloorikuuriga koroonast terveks saada. Rahvatervise seaduse valeinfo paragrahvi alusel menetluste algatamine on Terviseameti pädevuses, aga see puhvet ei suuda isegi vaktsiinide külmkappe töökorras hoida. Iga laiatarbe külmik hakkab piiksuma, kui uks lahti jääb või elekter ära läheb, aga Terviseametis ei hakka. Lisaks saime teada, et seal on tööl liiga lühikesed inimesed, termomeeter on liiga kõrgel ja üldsegi: THIS IS FINE.

Prokuratuur ja kaitsepolitsei solgutavad konjakipudeleid mööda kohalikke omavalitsusi ja õngitsevad sealt nendega «korruptante», olles hiljem sunnitud kohtumenetluste käigus järjest kaotusi vastu võtma ja leppima sellega, et tegelikult midagi seadusevastast ei toimunudki. Suure aplombiga presenteeriti ajakirjanduses töövõitu, kuidas politsei «imbus» ligi 10 000 liikmega narkoäri grupichatti. See kõlab nagu keegi «imbuks» salaja laulupeole.

Samas pole mingit märki, et õiguskaitseorganid oleks püüdnud infiltreeruda gruppidesse, kus käib sisuliselt ebaseaduslik tervishoiuteenuse osutamine. Kas me saame lõpuni kindlad olla, et märksa piiratumas seltskonnas kui 10 000 inimest, ei toimu meil näiteks autistidest laste klooriga «tervendamine» ja et see on pelgalt linnalegend? Mis sellest, et asjaosalised ise sellisest grupist kirjutasid? Kas võimalike kurjategijate õngitsemine kloorijoojate hulgast pole piisavalt huvitav, sest konjaki huvilisi seal ilmselt pole?

Tulles tagasi nüüd vaktsineerimise ja koroonakriisi juurde, siis selle ajaloolise tagasivaate puänt on ju selles, et karakterid, kes tegelevad täna aktiivse vaktsiinivastase võitluse ja koroonaeitamisega, kattuvad nendega, kes juba 2015. aastal möllasid kloordioksiidiga. Siis peeti seda mingiks nišiprobleemiks — THIS IS FINE. Võibolla siis oligi neid ainult mõnisada. Aga nüüd on sama kaader hoopis suuremate jõududega piketeerimas Toompeal ja Vabaduse väljakul ja võitluskaaslasi on veel rohkem. Ei, see pole küsimus sõnavabadusest. See on küsimus sellest, et probleemiga ei tegeletud ja lasti vohama. Pole olnud juhte, kes mõistaks probleemi olemust ja seda ka päriselt ohjata püüaks.

Karakterid, kes tegelevad täna aktiivse vaktsiinivastase võitluse ja koroonaeitamisega, kattuvad nendega, kes juba 2015. aastal möllasid kloordioksiidiga.

Kuna kõnealune ajaperiood on pikk, siis on sel ajal ametis ja võimul olnud terve rida erakondi, poliitikuid ja ametnikke, kes kõik võivad selle jama paisumise endale CV-sse kirjutada.

Valeinfo ja pettuse legitimeerimine

Liikudes nüüd edasi teise alguses püstitatud küsimuse juurde, et miks see kõik oluline on, siis näiteid probleemi olulisuse tõestuseks pole täna enam raske märgata. Valeinfo levik ja selle negatiivsed tagajärjed pole enam nišiprobleem. Täna takistab see igal sammul pandeemia vastast võitlust ja riigi majanduse taas käivitamist.

Valeinfo levi ja mõju võib võrrelda viirusega. See ei püsi seal 3% peal, kus need hardcore-antivaxxerid riigikantselei uuringus ilusti paigal istuma peaks. Ära lollitatud inimesi tuleb juurde, nad leiavad üksteist üles, saavad üksteiselt hingejõudu ja jõuavad kiiresti meeleseisundisse, kus ka täisnurk on nende arvates 100 kraadi, kui piisavalt palju inimesi seda usub.

USAs jõuti näiteks kollektiivsele veendumusele, et pitsarestoranis käivad koos pedofiilidest inimsööjad. Hiljem peksis valeinfoga ära lollitatud rahvas sisse kapitooliumi aknad ja proovis valimistulemusi ümber lükata. Pole mingit põhjust arvata, et Eestis elavad inimesed oleks sellisele töötlemisele vähem vastuvõtlikud. Igal juhul ei piirdu see probleem ainult rahvatervisega vaid on ka sisejulgeoleku küsimus.

Mida enam valeinfost ära lollitatud inimesi juurde tekib, seda kiiremini tekib neile poliitiline esindatus, mis nende agendat hoogsalt legitimeerima asub. USAs töötas see läbi valimiste, kus QAnoni liikumine valis oma vandenõumaailma vedurid hopsti Kongressi. Võib kindel olla, et see on alles algus. Meil pole jupp aega valimisi olnud, aga nagu vanarahvas ütles — ega koer poomata jää kui nööri pole! Eestis leidus nii riigikogus, valitsuses kui tagavarapingil oportuniste, kes asusid kiiresti end uuele sihtgrupile ümber profileerima.

Kalle Grünthal lükkas selle tee ilma igasuguse valehäbita pärani lahti. Konkurents ei saanud jääda tulemata. Anneli Oti agendas pole samuti mingit kahtlust, kuid vormistab ta seda tehnikaga, mida ameerika poliitikas kutsutakse dog whistle«miseks. Otsetõlkes siis koeravile, mis koerte puhul tähendab ainult koertele kuulda olevat kõrgsageduslikku vile. Poliitikas on see omamoodi kodeeritud kommunikatsioon, hoolikas sõnavalik, mille mõttest omad saavad suurepäraselt aru, aga vastastele võib öelda, et nad on kõigest valesti aru saanud ja midagi kriitikaväärset polegi öeldud.

Eesti meedia pole seda nähtust praktiliselt käsitlenud, seega on kohalik publik koeravilistamise osas vajaliku taustainfoga »vaktsineerimata«. Ka USAs kongressi valitud esivandenõulane Marjorie Taylor Greene on Eesti ajakirjanduses praktiliselt tundmatu tegelane, samas kui USA meedia on tema tegemisi väga põhjalikult kajastanud. Õppida oleks kõvasti. Anneli Oti keerutamised vaktsineerimise teemal on väga sarnased USAs samal teemal koeravile laskjatega.

Valitsus kui alpinisti hotelli Hincus

Vaktsiinivastasus ei väljendu ainult usaldamatuses teaduse suhtes vaid on tihedalt seotud ka usaldamatusega riigivõimu ja valitsuse aadressil ning on üldse igasugust autoriteeti lammutav. Seda arvesse võttes on Eestis jõutud sisuliselt olukorda, kus valitsuses on valitsusevastane minister. Täiesti kindlasti keegi seda otsesõnu ei tunnista. Aga koeravilet kuulvad vaktsiinivastased tunnevad oma saadiku ära ja saavad aru, et ta peabki nendega rääkima mõistukõnes ja ei pane seda Anneli Otile või ka teda kirglikult kaitsvale Jaak Aabile pahaks.

Meil ei ole vaja enam karta rohelisi mehikesi, kes tulevad üle idapiiri. Meil on ma ei tea mis karva mehikesed juba kohal ja tegutsevad meie enda keskel ja keeles.

Kangesti peaministri ametis edasi püsida sooviv Kaja Kallasele annab see võimaluse teha nägu, et ta ei saa üldse aru, et Anneli Oti jutus midagi valesti on. Peaminister keerutab avalikel esinemistel nii kuidas jaksab, aga nii läbi nähtavalt, et lausa hale. Halvimast päästab teda küsitlejate võimetus teraselt risküsitleda ja jooksvalt jätkuküsimusi genereerida.

29.07.2021, Tallinn Vabariigi valitsuse pressikonverents Stenbocki majas. Peaminister Kaja Kallas. Foto: Mihkel Maripuu

Valitsuse pressikonverentsil proovib Kallas viimases hädas liigitada kultuuriministri töö millekski selliseks, mis ei nõuagi vaktsineerimist ja annab signaali, et see kohustuslik vaktsineerimine ongi rohkem nagu kiirabitöötajate asi. Kõrvalt kargab kohe oma jutuga sisse peaministri asendamisest peaministri rolli täiega sisse elanud Jaak Aab ja hakkab siristama sellest, kuidas tuleb meelde tuletada, et vaktsineerimine on »delikaatne terviseinfo«.

See, et sama »delikaatne« vaktsineerimisstaatuse info tuleb letti lüüa suvalisele piirivalvurile või piletikontrolörile ja et juristid on delikaatsuse argumendi ümber lükanud, ei oma tähtsust. Meedia esindajad valitsuse pressikonverentsil selle teadmisega varustatult kedagi korralikult nurka suruda ei oska.

Olemegi jõudnud olukorda, kus valeinfo leviku tähelepanuta jätmine on genereerinud meile peaministri, kes kaitseb pandeemia ajal antivaksikust ministrit, et püsiks koalitsioon ja tema enda ametikoht. Ühe ja sama pressikonverentsi jooksul jõuab ta rääkida kui oluline on vaktsineerimine; siis leida, et see kohustuslik vaktsineerimine on eestkätt kiirabitöötajate rida; samas nõuda valitsuse korralduse alusel ürituste korraldajatelt, et nood oma külastajate vaktsineerimisstaatuse selgeks teeks; aga vot tema ise oma meeskonda kuuluva kultuuriministri vaktsineerimisstaatust teada ei saa, sest teate küll — delikaatne.

Ehk et kahemehesaena ei tõmble ainult Anneli Ott ise, kopeerides kord valitsuse pealiini vaktsineerimissõnumeid ja siis jälle andes oma vandeseltslastele silma pilgutades koeravilet: »Vaktsineerimine on üks võimalusi…«. Küll need, kes teavad, juba teavad, mis need muud võimalused on. Telegram ju kirjutas. Samamoodi edasi-tagasi tõmmeldes läheb iseendaga vastuollu ja tuleb Hincuse kombel iseendale peale peaminister Kallas.

Kui valedesse ja enesepettusesse takerdunud düsfunktsionaalne juhtimine, mille silmatorkavateks sümptomiteks on poolteist aastat kestnud totaalne kaos pandeemiaga võitlemisel, ei ole piisav tõestus probleemi olulisusest, siis ma ei tea mis on.

Pulgad lähevad trummile järele

Viimane küsimus — mida me sellest olukorras teha saame? Kurb vastus — sina ja mina — tõenäoliselt mitte midagi. Juhtimise eest vastutab juht. Meil on neid avalikus sektoris terve rida, kes igaüks oma nurga alt peaks tegelema nii vaktsineerimisega, kui ka selle takistuseks saanud valeinfo leviku piiramisega.

Paraku on käinud riigi poolelt läbivalt vastutuse veeretamine kodanikele, et nemad peavad teadma ja oskama ja langetama õigeid otsuseid. Kui see nii tõesti toimiks, siis miks ainult vaktsineerimise ja pandeemia kontekstis? Milleks meile üldse juhid? Kas me ei võiks teha õigeid ja teadlikke otsuseid ka näiteks maksuametisse ülekandeid tehes? Või kas poleks parem liiklusmärgid maha võtta ja panna vastutus siiski liiklejate südametunnistusele? Kui kõik sõltub kodanike vabast tahtest ja kaalutletud otsustest, siis võiks ju need niisama pinki nühkivad ja kohvikanne koju tassivad »liidrid« laiali saata. Meil ei ole teid vaja!

Heaküll, aga äkki remondiks valitsust või korraldaks uued valimised? Krõlovi »Kvartetti« mäletate veel? Paneme orkestrandid teises järjekorras istuma ja tuleb parem muusika? Kas ignorantsete häältele mängivad grünthalid ja otid kaovad nii ära? Ei kao. Ei muutu ka see, et peaminister meil ise oma meeskonda ei koosta. Saad selle, mille koalitsioonipartner annab. Eelmise valitsuse puhul aasiti alatasa, et Jüri Ratas on peaminister EKRE valitsuses, nüüd on lihtsalt Kaja Kallas peaminister Keskerakonna armust ja saab Jaanus Karilaiult kohe vastu näppe, kui julgeb Tanel Kiige tegevuses kahelda.

Sellises pinges hakkabki peaminister ajama juttu, et vaktsineerimata kultuuriminister on »kindlasti probleem, aga palju suurem probleem on meil praegu sellega, et saaksime vaktsineerimise jooksma«. Ja et ta »ei saa võtta liiga palju võitlusi korraga«.

Ehk et lihtsameelsete Facebooki kasutajate juurest, keda valeinfo je pettusega kloori jooma lollitati, oleme jõudnud peaministrini, kes ei saa enam isegi avalikult tunnistada, et tema vaktsineerimisvastase ministri valitsusest minema löömine ongi seesama võitlus — võitlus vaktsineerimise jooksma saamise nimel!

Eelmise valitsuse puhul aasiti alatasa, et Jüri Ratas on peaminister EKRE valitsuses, nüüd on lihtsalt Kaja Kallas peaminister Keskerakonna armust ja saab Jaanus Karilaiult kohe vastu näppe, kui julgeb Tanel Kiige tegevuses kahelda.

Kallas on nagu võidusõitja, kes ütleb, et tal pole aega pauguga lõhki löönud rehvi pärast boksipeatust teha, sest tal on vaja finišisse jõuda. Ja Kallase masinal on neid pauguga lõhki löönud rehve rohkem kui üks Ott. Kallase võimetust olukorda kontrollida näitab seegi, et läbi kahe valitsuse igast asendist koroonakriisi haldamisega läbi kukkunud terviseminister Kiik võib vabalt kuude kaupa minema peksta kogu erasektorist pakutava abi. Või et ta võib karistamatult kuu peale saata vaktsineerimise korraldust analüüsinud Riigikontrolli. Pigem niipidi, et kui jõud isegi Otist üle ei käi, siis Kiigest ei käi ammugi.

Kool ei ole teadmiste kants

Meil saab tuntud antivaxxer minna pasunate saatel kooli inimeseõpetuse õpetajaks ja midagi ei juhtu. Muidugi ei juhtu, antivaxxerist võimlemisõpetaja veab ju lapsi keset pandeemiat välismaale võistlustele ja loputab nende ninasid läbi, et mitte koroonaga vahele jääda. Keskerakondlasest õpetaja ei mahu vaktsiinivastase tegevusega oma Läänemaale ära ja agiteerib kõikjal. Kostivere koolis käis veel novembris motivatsioonikõneleja sildi all esinemas Vabaduse väljaku meeleavaldustelt tuttav vaktsiinivastaste eestkõneleja.

Kriitika maandamiseks kuuleme ainult sisukõledaid jutte demokraatlikust riigikorrast ja sõnavabadusest. See ei puutu asjasse. Kvalifikatsiooninõuete kehtestamine töökohtadele ei ole kuidagi seotud sõnavabadusega. Lamemaalane geodeediks lihtsalt ei saa. Aga leadershipi pole ja sellise koeravilese valitsuse pinnalt ei teki ka juhtimise alumistes kihtides seda hingejõudu, mis kanna maha laseks panna ja öelda: meie lastel on õigus saada kvaliteetset haridust! THIS IS NOT FINE!

Ei teki ka kohta kuhu võiksid pandeemias rahvatervise eest võitlevad arstid abi saamiseks pöörduda, sest neid trambib valeinfost segi aetud pööbel. Arstid saavad oma telefoni sõnumeid nagu »Hoia oma lõuad kinni ja tõmba omale vittu vaktsiinid.« Päris sõnum. Saavad tapmisähvardusi, lubatakse üles puua. Seda kõike oma nime alt, avalikult. Kes töötab Taltechis, kes Viru vanglas — kõik on lubatud. Meedikute vaimset pinget maandab hoopis erasektor annetustest kinni makstud kinkekaarte jagades.

USAs on pool poliitilisest maastikust juba häälestanud ennast valijaskonnale, kellele imponeeribki kurjus, õelus ja teiste valu naeruvääristamine. See pole enam vandenõulaste, neonatside või muude rassistide nišiasi. See on terve partei ja sellega kaasnev meedia ökosüsteem. Lolluse osakaal ühiskonnas kasvab ja hakkab ennast taastootma, sest lollust pole vaja häbeneda. Selle üle võib isegi varjamatult uhke olla! See annab isegi karjääri!

Meil ei ole vaja enam karta rohelisi mehikesi, kes tulevad üle idapiiri. Meil on ma ei tea mis karva mehikesed juba kohal ja tegutsevad meie enda keskel ja keeles. Terviseminister Kiik postuleerib valitsuse pressikonverentsil oma põhimõtet, et ta ei taha otsida süüdlasi vaid leida lahendusi. Tõlge — ma ei tahagi teada mis on valesti, paneme lihtsalt edasi. Õppimine seni tehtud vigadest on tundmatu kontseptsioon. Ja kuhu ta jõudnud on? Mitte kuhugi.

Muidugi — poliitiku jaoks on saavutus ka oma kohal püsimine. Nii saabki olla, et uut vaktsineerimiskava koostama asudes hakati tegema dokumenti, mis ennekõike poleks poliitiliselt rünnatav. Riigimehelikkus ei ole väärtus, kui korraga on vähemalt näiliselt vaja kriisiga nagu midagi ette võtta, aga samas tahaks lähenevatel valimistel lokkide lehvides valgel hobusel kõigile meeldida.

Epiloog

Iga lugu ei saagi lõppeda positiivse tulevikuvaatega, kus tunneli lõpus paistab valgus. Ka teed rüüpav koer ei saanud põlevast majast välja. Ühel hetkel ei aita enam isegi see, et tunnistada — maja põleb. Liiga hilja.

Astronoom ja suurepärane teaduse populariseerija Carl Sagan kirjeldas 1995. aastal, veidi enne oma surma, pessimistlikku tulevikuperspektiivi, mis on hakanud viimaste arengute valguses üha enam tähelepanu tõmbama.

Ta väljendas hirmutavat eelaimdust oma lastelaste Ameerikast, kus tööstus on libisenud teistesse riikidesse, tehnoloogiline ülemvõim on väga väheste kätes, kus avalikku huvi esindajad ei saa enam isegi aru lahendamist vajavatest ülesannetest(!), kus inimestel on kadunud võimekus kriitiliselt mõelda(!), näpitakse kristallkuuli ja juhindutakse horoskoobist, ei suudeta enam vahet teha sellel, mis tundub hea ja sellel, mis on tõde(!) ning kokkuvõttes libisetakse märkamatult ebausu ja vaimupimeduse maailma. Kõlab nii tuttavalt, et hakkab kõhe.

Hetkelist lohutust võib pakkuda Mike Judge»i film «Idiokraatia», mis koomilises võtmes ja talle omaselt utreeritult kirjeldab 500 aastat maganud keskmise ameeriklase tegemisi täiusliku idiootsuseni taandarenenud ühiskonnas. Mõistagi on see tänase päeva keskmine ameeriklane (reamees Joe Baures) 500 aasta pärast ärgates automaatselt kogu planeedi kõige targem inimene. Päris elus ei pruugi see üldse nii kaua aega võtta.

P.S. Terviseameti juht Üllar Lanno kirjeldas sel nädalal pressikonverentsil eakate vaktsineerimist ja märkis, et süsti saanud vanainimesed on jõudnud vihma käest räästa alla. Täiesti selgelt arvab ta, et see(!) väljend tähendab, et vaktsiini saamine on need vanainimesed ära päästnud.

Sa oled ärganud.

Autor on kommunikatsiooniagentuuri Callisto asutaja ja juht. Tekst tugineb isiklikele kogemustele ja seisukohtadele. Taasavaldame autori loal.