Meie uued olümpiavõitjad Katrina Lehis, Erika Kirpu, Julia Beljajeva, Irina Embrich triumfeerisid alal, kus midagi pole garanteeritud.
Nädala nägu ⟩ Mõõgaterad, mis lahutasid kulda krahhist (1)
Iga Eesti olümpiamedal on tõele au andes paras ime. Kuldmedal on mitu grammi haruldasem. Ja väärtuslikum, sest epeenaiskond (Katrina Lehis, Julia Beljajeva, Irina Embrich ja Erika Kirpu) pääses Tokyo mängudele tänu piltlikult öeldes võrrandi lahendamisele, kus muutujaid oli rohkem kui rubla eest.
Vägeva neliku veelgi vägevamat triumfi on kajastatud iga võimaliku nurga alt. Kes mida ütles? Kes tundis mida? Mida räägiti olümpiafinaalist Lõuna-Koreas, kelle Eesti alistas? Ja muidugi, eestlastena ei saa me üle ega ümber ka rahakotti vaatamisest – kes kui rikkaks nüüd täpselt saab?
Praegu on kummaline mõelda, et see kõik võinuks jääda olemata. Ja tee olümpiavõiduni polnud katkemisele lähedal ainult ühe korra, vaid rohkem. See võinuks katkeda tänavu märtsis Venemaal Kaasanis. See võinuks katkeda juulis Tokyos.
Mullu veebruaris, sisuliselt täpselt kuu enne koroonapandeemia maailmamuutvat esimest etteastet, sai epeenaiskond Barcelona MK-etapil 11. koha (muide, tol etapil oli Embrichi asemel koosseisus Kristina Kuusk). See tähendas, et Tokyo pilet ei sõltunud enam eestlannadest.
Kui pikk ja saja muutujaga võrrand laias laastus kokku võtta, oli olümpiale pääsemisega seis selline: naiskond pidi ise tubli olema, aga isegi võit poleks kohta kindlustanud. Oli vaja teiste koondiste ebaõnnestumist või muid sobivaid tulemusi.
Koroonapandeemia tõttu venis vehklejate otsustav MK-etapp nagu teed ületav tigu. Lõpuks toimus see tänavu märtsis Venemaal Kaasanis, kus Eestil ei läinud üleliia hästi, aga teised meie kasuks läinud resultaadid lubasid kergendatult hingata. Esimene suur tõke olümpiavõidu teel oli ületatud.