Kaur Maran: kuidas rongist trammi teha

Kaur Maran Foto: Eero Vabamägi / Postimees

Meenutus. Olen kuskil 14-aastane ja läheme pere ja hulga peretuttavatega jalgrattamatkale. Kokku nii 15–20 inimest, kõigil telgid, magamiskotid ja kõik muu vajalik pakiraamidel. Plaanitav marsruut: Orava-Valga. Rongile saamisega probleeme pole. Saame rattad, mis konksude taha püsti ei mahu, rahulikult pruunide istmete vahele seada ja rahuga Eestimaad avastama sõita. Sellised matkad toimusid iga suvi, algus- ja lõpp-punktideks olid alati erinevad rongide lõpp-peatused. Rongipilet tähendas piletit seiklustele.

Kui Elektriraudtee 2013. aastal oma uued «porgandid» liinidele tõi, sai selgeks, et selline luksus on kadunud. Tol ajal tudengina Tallinna ja Tartu vahet sõites tundsin õige pea puudust pruunidest istmetest, kus sai südamerahus pikutada – ruumi enamasti ju oli ning ka istmed ise olid piisavalt mugavad. Kitsukesed rattanurgad tekitasid juba siis tunde, et uue nime saanud rongifirma on sujuvalt rongid ja trammid sassi ajanud. Rongis oli kitsam, tihtilugu tuli vähemalt pool sõidust püsti seista ning kunagisest kohvikuvagunist polnud mõtet enam unistadagi.

Riigifirma müügi- ja arendusjuhi viimase nädala sõnavõtud ratastele kehtestatud piletite kohta näitavad, et kogu ronginduse juhtimise mentaliteet näeb praegu rongisõitu vaid väga kitsastes piirides. Õigemini ongi Ronnie Kongo selle sõna-sõnalt välja öelnud, et uute piletite eesmärk on rattad rongist eemal hoida.