:format(webp)/nginx/o/2021/07/29/13954739t1ha15f.jpg)
Naistearstide seadusemuudatuse ettepanek võimaldab kannatanutele senisest laiemat kaitset seksuaalsel enesemääramisel, kirjutab jurist Sven Anton.
Naistearstide ettepanek sisustada vägistamine kuriteona nõusoleku puudumise kaudu on leidnud laialdaselt vastukaja ka juristide, sh kohtunike seas (Paavo Randma, Jüri Ilvest). Üllataval kombel sisaldavad viidatud kohtunike analüüsid jämedaid vigu võimaliku seadusemuudatuse õiguslikul analüüsil. Kirjutistest nähtub, et nimetatud kohtunikud ei ole probleemi selgelt lahti mõtestanud ning seetõttu jääb nende analüüs poolikuks. Nii tekibki ekslik arusaam, justkui oleks seadusemuudatus diletantlik üritus «oma arusaama kohaselt meie kehtivat õigust parandada».
Viidatud juristide jäme eksimus õiguslike argumentide esitamisel seisneb selles, et segamini on aetud menetlus- ja materiaalõigus. Selgituseks lugejale: materiaalõigus on sisuline õigus, mis määratleb õigused ja kohustused teatud hüpoteetilistes olukordades; seevastu menetlusõigus reguleerib selle, kuidas ja millisel viisil sisulist (materiaal)õigust ellu viiakse. Näiteks kuriteo defineerimine on materiaalõiguse küsimus, sest seal määratakse ära tegu, mis on karistatav. Piltlikult öeldes: «Kui paned toime teo, mis vastab olukordadele A, B ja C, siis määratakse karistus...» on õiguse «materiaalne sisu». Süütuse presumptsioon (st eeldus, et süüdistatav on süütu) on aga menetlusõiguslik põhimõte, mis reguleerib selle, kuidas eri asjaosalised peavad käituma kriminaalmenetluses, kui süüdistatavat kahtlustatakse kuriteo toimepanemises. Näiteks kahtluse korral tuleb tõendeid tõlgendada süüdistatava kasuks. See kaitseb meid nt valesüüdistuste eest sõna-sõna-vastu-olukorras.
2 mõtet
Praegune seadus jätab ohvri üldises olukorras kaitseta ning karistab ründajat üksnes erijuhtudel.
Seadusemuudatus tooks kaasa senisest laiema ja efektiivsema kannatanu õiguste kaitse.
Arutelu vägistamise kui kuriteo definitsiooni üle on selge materiaalõiguse küsimus, sest arutatakse tegusid ja olukordi, mille eest on võimalik karistada. Praegune vägistamise definitsioon on defineeritud kahe alternatiivse olukorra kaudu: a) tahtevastaselt suguühtesse astumine vägivalda kasutades; b) tahtevastaselt suguühtesse astumine kannatanu abitut seisundit ära kasutades. Ettepanek muudatuse osas, kui see praegu kokku võtta, oleks sisult umbes järgmine: vägistamine on inimese nõusolekuta temaga suguühtesse astumine.
Menetlusõiguse seisukohalt ei ole aga vahet, milliste olukordade läbi kuritegu on defineeritud, sest menetluse eesmärk on üksnes tagada, et kuriteo uurimine ning olukorra tõlgendamine oleks seaduspärane. Kuriteo definitsioon ei kirjelda ega saagi kirjeldada menetlusõiguslikke põhimõtteid, sh süütuse presumptsiooni kohaldamist, sest kuriteo kui olukorra kirjeldus ei sisalda infot, kuidas uurimist või kohtuprotsessi läbi viia. Kriminaalmenetluse jaoks on eraldi sätted ja põhimõtted. Just seetõttu ei ole ka asjakohane käsitleda kuriteo defineerimist ja süütuse presumptsiooni läbisegi – tegemist on erinevate õigusküsimustega.
Täiesti arusaadav on, kui juristihariduseta inimene ei oska sellist eristust teha, kuid kahetsusväärne, kui selle jätab tegemata riigikohtunik. Õigusteaduses on materiaalõiguse eristamine niivõrd keskse tähendusega, et kõrgematele kohtutele esitatud kaebused (apellatsioonid ja kassatsioonid) tuleb eraldi lahti kirjutada materiaal- ja menetlusõiguslike rikkumiste järgi. Seega ei ole tegemist õigusteadusliku žargooniga, vaid alust rajava põhimõttega kohtumenetluses. Selles kontekstis on kahju, et eesti tippjuristid on niivõrd olulise arutelu juures teinud sedavõrd rasked argumenteerimisvead.
/nginx/o/2021/07/29/13954740t1hae30.jpg)
Kui lugeda karistusseadustikku, siis vägistamine kui kuritegu on defineeritud paragrahvis 141, mis asub isikuvastaste kuritegude peatüki 7. jaos «Seksuaalse enesemääramise vastased süüteod». Selliselt antakse seaduses mõista, et kaitstavaks hüveks on isiku vabadus mõtestada ning määratleda enese seksuaalsust, sh vabadus valida seksuaalpartnerit. Vägistamine on selles kontekstis kuritegu, mis võtab inimeselt ära viimasena nimetatud vabaduse ning suguühe ei vasta kannatanu tahtmisele: kannatanult on ära võetud vabadus valida, kellega ta ennast seksuaalselt seob. Nüüd seisnebki küsimus selles: kuidas kaitseb seksuaalse enesemääramise õigust kehtiv seadus ning kuidas seda kaitseks seadusemuudatus?
Meeldetuletuseks, et praegune vägistamise paragrahv karistab kahe erineva olukorra eest: a) tahtevastaselt suguühtesse astumine vägivalda kasutades; b) tahtevastaselt suguühtesse astumine kannatanu abitut seisundit ära kasutades. Emmal-kummal juhul peavad olema kõik tingimused täidetud, st üksnes tahtevastane suguühtesse astumine ei ole vägistamine. Tahtevastane suguühe peab olema toime pandud vägivallaga või olukorras, kui kannatanu on abitus seisundis. Abituks seisundiks loetakse olukord, kus kannatanu on väga tugevas joobes või muus sarnases olukorras, kus igasugune vastupanu on sisuliselt võimatu või tarbetu.
Seksuaalse enesemääramise seisukohalt on see kergelt öeldes imelik olukord, sest üldiselt on tahtevastane suguühtesse astumine ründaja jaoks lubatud: üksnes konkreetsetel juhtudel (vägivald või kannatanu abitu seisund) on peale surutud seksuaalvahekord karistatav. Siit tulenevalt ongi välja kasvanud reaktsioon ja ettepanek, et vägistamine kuriteona peaks olema sisustatud nõusoleku abil. Nt: «Vägistamine on isiku nõusolekuta temaga suguühtesse astumine.» Seksuaalse enesemääramise kontekstis tähendab see, et iga olukord, kus isikult on ära võetud vabadus valida seksuaalpartner tahtevastase suguühtega, on kuritegu. Teisisõnu, isiku seksuaalse enesemääramise õigus on vaikimisi kaitstud kõikidel juhtudel.
Ettepaneku erinevus praegu kehtiva seadusega on üldises hinnangus tahtevastase suguühte osas. Praegune seadus jätab ohvri üldises olukorras kaitseta ning karistab ründajat üksnes erijuhtudel (vägivald, abitu seisund). Ettepanek pööraks selle aga ümber ning üldiselt oleks iga seksuaalse enesemääramise vastane rünne kuritegu, täpselt nii nagu on eesmärgiks seadnud ka karistusseadustik.
Olukord, kus iga seksuaalse enesemääramise vastane rünne on kuritegu, ei tähenda, et ründaja on vaikimisi süüdi.
Kordamaks veel kord süütuse presumptsiooni puudutavat arutelu, siis olukord, kus iga seksuaalse enesemääramise vastane rünne on kuritegu, ei tähenda, et ründaja on vaikimisi süüdi. Uurijatel ning prokuröril tuleb endiselt esitada tõendid, mis kinnitaksid asjaolu, et kannatanu ei olnud nõus seksuaalvahekorraga. Kuigi irvhammastele teeb nõusoleku mõiste nalja stiilis: «Kas nõusolek peaks olema ka allkirjastatud ning kas digitaalne allkiri sobib?», on peale surutud suguühe eristatav vabalt valitud seksuaalvahekorrast. Veelgi enam, võimalike tõendite hulk laieneb, sest nõusoleku puudumist (või kaitse korral selle olemasolu) võimaldavad tõendada nii suguühtele eelnenud kui ka järgnenud sündmused.
Näiteks olukord, kus osa tunnistajaid kinnitab, et nägid, kuidas kannatanu jooksis pärast suguühet nuttes toast välja; teised kinnitavad, et ta sisenes ruumi vastumeelselt, hõigates valjult «Ei taha…»; psühholoogid tuvastavad, et kannatanul on tekkinud vaimne trauma, mis esineb sageli just naistel, keda on vägistatud – see olukord moodustaks uue seaduse alusel tõendite kogumi, mille alusel on võimalik kurjategija süüdi mõista, kuid kehtiva seaduse järgi mitte. Kehtiva seaduse järgi jääks kurjategija karistamata isegi siis, kui on teada, et näites toodud suguühe oli tõepoolest kannatanu tahte vastane.
Seega on oluline teada, et naistearstide seadusemuudatuse ettepanek võimaldab kannatanutele senisest laiemat kaitset seksuaalsel enesemääramisel. Seadusemuudatus ei oleks vastuolus õiglase ja demokraatliku kohtupidamisega, sest kuriteo ümberdefineerimine ei muuda süütuse eeldamist või mõnda muud menetlusõiguslikku põhimõtet kriminaalmenetluses. Ainus, mida muudetakse, oleks senisest laiem ja efektiivsem kannatanu õiguste kaitse.
/nginx/o/2017/08/16/6998555t1h332f.jpg)