Juhtkiri ⟩ Mis on mälestuse hind?

Urmas Nemvalts joonistab. Foto: Urmas Nemvalts

• Memoriaali kunstiline lahendus seab piirangud lähedusse sobivatele ehitistele
• Olnut aga enam olematuks ei tee ning keegi peab kempluse eest vastutuse võtma
• Jalgpallihall võiks kerkida uude asukohta koos asjakohase kompensatsiooniga

Maarjamäe memoriaali ja Levadia jalgpallihalli ümber toimuv trall oleks justkui Ilfi ja Petrovi sulest tulnud. Vaidlus on olnud pikk, kuid nüüd valimiste eel proovivad igasugused väiksemad ja suuremad poliitilised tegelased Ostap Benderiks pürgida ning selle komejandi pealt isiklikku kasu lõigata. Lugu on oma koomilisuses aga lõpuks ootamatult kurb ja kannatajaks jäävad, nagu ikka, nõrgemad: lapsed ning austust ja rahu väärivad võõrvõimu ohvrid.

Küllap enamik inimesi nõustub, et kommunismiohvrite memoriaali kõrvale jalgpallihall juba põhimõtteliselt ei sobi. Memoriaali kunstiline lahendus on seadnud omad piirangud sellele, millised ehitised sinna lähedusse passivad ja millised mitte. Samuti on küsimus, kui palju tühja maad peab jääma mälestuspaigast, et see säilitaks oma väärikuse mälestusobjektina. Memento on sunnitud käimasolevas kohtuvaidluses mängima kaardile, et kommunismiohvrite memoriaal on kalmistuseaduse mõttes kalmistu, millest 50 meetri raadiuses müratekitavaid ehitisi rajada ei või. Kuid ka 51 meetri kaugusel rikuks selline hall asupaiga pühaliku meeleolu.

Samas tuleb mõista ka FC Levadiat. Jalgpalliklubil lasti ära teha suur hulk tööd, enne kui viimaks taibati, et spordikompleksi asukoht ei pruugi olla kõige õigem. Liiatigi algas halli planeerimine varem, kui memoriaali püstitamine Maarjamäele lõplikult otsustatud sai. Ehkki klubi esindajad on valmis olnud arutama võimalikku uut asupaika, võib see kaasa tuua täiendavaid probleeme.

Parim lahendus oleks, kui Maarjamäe memoriaal jääks avatud maastikule ja jalgpallihall kerkiks teise asukohta koos õiglase kompensatsiooniga tekitatud tüli eest. Eesti inimestele pole rohkem valu juurde vaja.

Kui halli uueks asupaigaks saab Lasnamäe, tuleb lastel hakata trennis käima teises linna otsas. Eraldi mureks on veel administratiivhoone jäämine Maarjamäele, mis vajab samuti mõistlikku lahendust. Arvestada tuleb ka, et vaidlemise peale minev aeg teeb karuteene jalgpallurite järelekasvule. Igasugune viivitamine tähendab seda, et noored ei saa oma oskusi lihvida sügistalvisel perioodil, mille jaoks pidi algselt kavandatav hoonestus looma paremad tingimused.

Seega on õigustatud, et jalgpalliklubi nõuab oma vastutuleku eest kompensatsiooni. Iseasi muidugi, kas 600 000 eurot on liiga palju või mitte. Igal juhul on valitsejad alt vedanud mõlemat poolt: Tallinn on kui riik riigis ja puskleb siiamaani ministeeriumide isandate-emandatega ning vastutust aastatepikkuse tunnetega mängimise eest veeretatakse kui kuuma kartulit.

Olnut aga enam olematuks ei tee. Kui on supp kokku keedetud, tuleb kellelgi seda süüa. Parim lahendus oleks, kui Maarjamäe memoriaal jääks avatud maastikule ja jalgpallihall kerkiks teise asukohta koos õiglase kompensatsiooniga tekitatud tüli eest. Kuid mis on mälestuse hind? Riigihalduse minister Jaak Aabi meelest on see väiksem kui 600 000 eurot ning trall käib ikka edasi.

Maarjamäe memoriaali puhul on tegemist ühe võimsaima sümboliga, mis kommunismikuritegude ohvritele püstitatud on. See on eestlaste jaoks valu välja elamise koht. On ääretult kurb, et riigiaparaadis jääb inimestel aega omavaheliseks kempluseks, kuid vastutuse võtmine käib üle jõu. Eesti inimestele pole rohkem valu juurde vaja.