Lea Danilson-Järg: sisserände kulude unustamine on lühinägelik

Sri Lanka pagulased Rakveres aastal 2018. Foto: MEELIS MEILBAUM/VIRUMAA TEATAJA

Viimastel nädalatel on erinevates meediakanalites avaldatud tavapärasest sagedamini rahvastikupoliitikaga seotud artikleid ja nii mõnedki neist kutsuvad vastu väitma või kommenteerima.

Diskussiooni lükkas käima juuli alguses Statistikaameti blogis ilmunud intrigeerivalt pealkirjastatud postitus «Eesti vajab uut laulvat revolutsiooni, mis täidaks maa lastega». Postituses antakse ülevaade 30 aastat kestnud Eesti taasiseseisvumise perioodil sündimuses toimunud muutustest. Kuiva ja nukravõitu statistika võtab kokku julge tõdemus: «Keegi ei oska täpselt öelda, kust jookseb piir, millest allpool põhiseaduses nimetatud rahvuse, keele ja kultuuri kestlik areng enam võimalik pole» ning postituse autor Mihkel Servinski hinnang, et Eesti on sellele piirile väga lähedal.

Postitus leidis peagi kajastust ERRis ning mujalgi, kuid juba koos rahvastiku- ja perepoliitika eest vastutava Sotsiaalministeeriumi kommentaariga, milles püütakse olukorda rände ja tervisearengu edusamme mängu tuues ilusamaks maalida. Mõne päeva pärast oponeeris ministeeriumi seisukohtadele ning parandas mõned faktivead Jaak Valge (EKRE), lisades debatti olulise argumendi – eestlaste osatähtsus Eestis on aastatel 2015-2020 vähenenud, olgugi et väga aeglaselt.