Päevatoimetaja:
Mart Raudsaar

AK Vahur Laiapea: kes on süüdi? (3)

Vahur Laipea
Vahur Laipea Foto: Sander Ilvest

Koolipõlves nägin pealt vastikut ja valusalt meelde sööbinud juhtumit. Minust paar aastat vanema klassi poisid panid kooli tualettruumis põrandale pikali oma klassivenna. Klassivend jäi sellele räpasele põrandale, sest ei suutnud tõusta. Tõusta ei suutnud ta sellepärast, et oli põdenud lastehalvatust ja liikus vaevaliselt – jah, küll omadel jalgadel, ent ennast maast püsti ajada ta kärbunud lihaste abil ei suutnud. Tema klassivennad teadsid seda. Mõned neist lõbustasid ennast, vaadates poisi abituid katseid end alandusest püsti ajada. Alandusse langesid ju tegelikult need, kes ta pikali panid, aga see on ühe teise loo teema.

See piinatud poiss pidi olema sündinud 1957. aastal. Poliomüeliidi vaktsiin töötati välja 1955. aastaks. 1958. aastal registreeriti Eestis 986 poliomüeliidi juhtumit. Eriti palju oli nakatunud lapsi Lõuna-Eestis. Võrreldes eelnenud aastatega, oli see tohutu tõus. Lastehalvatuse epideemia sai otsa, kui Eestis viidi läbi massvaktsineerimine. Näiteks vaktsineeriti 1958. aastal Tartus 15 613 ja Põltsamaal 1625 last. 1959. aasta jooksul vaktsineeriti kogu Eesti elanikkond. 1958. aasta ägeda epideemia ajal oli Eesti esimene piirkond Nõukogude Liidus ja maailmas, kus rakendati kogu elanikkonna vaktsineerimist poliomüeliidi vastu. Alates 1961. aastast ei ole poliomüeliiti Eestis esinenud.

Mina sündisin 1960. aastal, kiusatud poisist kolm aastat hiljem ja minu sünniaasta lapsed jäid Eestis lastehalvatusest – üksikjuhud veel välja arvatud – puutumata.

Tagasi üles