:format(webp)/nginx/o/2021/07/29/13953317t1h8e83.jpg)
Koolipõlves nägin pealt vastikut ja valusalt meelde sööbinud juhtumit. Minust paar aastat vanema klassi poisid panid kooli tualettruumis põrandale pikali oma klassivenna. Klassivend jäi sellele räpasele põrandale, sest ei suutnud tõusta. Tõusta ei suutnud ta sellepärast, et oli põdenud lastehalvatust ja liikus vaevaliselt – jah, küll omadel jalgadel, ent ennast maast püsti ajada ta kärbunud lihaste abil ei suutnud. Tema klassivennad teadsid seda. Mõned neist lõbustasid ennast, vaadates poisi abituid katseid end alandusest püsti ajada. Alandusse langesid ju tegelikult need, kes ta pikali panid, aga see on ühe teise loo teema.