Juhtkiri ⟩ Kuri on juba karjas

Vaktsineerimine Tallinna keskturul 17.07.2021 Foto: Herman-Erik Isop

• Massiüritustele kehtestatud külastuspiirangud ei ole eriti tõhus lahendus
• Oleme 70-protsendisest vaktsineerituse tasemest veel väga kaugel
• Pole midagi tähtsamat kui vaktsineerimine ja ühiskonna avatuna hoidmine

Teisipäevases juhtkirjas viitasime teadusnõukoja liikmele Krista Fischerile, kes rääkis Postimehes, et kui viirus levib sama jõuliselt edasi, siis ootab meid nakatamiskordaja R 1,2 juures augusti lõpus 500 nakatunut päevas.

Eile aga teatas nakkushaiguste osakonna juhataja Hanna Sepp terviseameti pressikonverentsil, et nakatamiskordaja R on üle riigi tõusnud 1,4ni. See tähendab septembri alguseks tuhandeid nakatunuid päevas ning haiglates on siis taas sadu patsiente.

Kuum suvi on vist teinud valitsuse rammetuks, mida ei tohi kunagi juhtuda ühegi valitsusega, eriti aga epideemia uue harja saabumisel. Me ei näe praegu mitte ühtegi konkreetset otsust või meedet, millega kavatsetakse järjest kiiremini kulgev koroonakatastroof tõsiselt tõkestada. Kehtestatavad külastuspiirangud massiüritustele ei tundu ohu suurust arvestades kuigi tõhusad.

Üleilmselt on kõik valitsused kuulanud teadlaste nõu, nii ka meil Eestis. Kuid meie oleme soovituslikust miinimumpiirist ehk 70-protsendise vaktsineerituse tasemest veel väga kaugel. Kus on aga see plaan, mida kevadel lubati ning mille täitmisel pidi meil sügiseks vaktsineerituse miinimumtase käes olema? Kus on see plaan nüüd?

Tõsist muret olukorra pärast väljendas ka riigikontrolör Janar Holm kirjas peaminister Kaja Kallasele. Kui vaktsiinid on olemas, siis miks nende kasutamisega venitatakse?

Kui inimene ei soovi ennast vaktsineerida, siis teeb ta paratamatult valiku teatud piirangutele allumise kohta. Sellest peaks ka valitsus väga üheselt aru saama.

Miks pole peaminister Kallas nõudnud kõigi vajalike riigi ressursside ja ka erasektori kaasamist, minister Kiik oma alluvatelt sihikindlat ja eesmärgistatud tööd ning miks vaktsineerimisjuht ei ole siiani teinud vaktsineerimist kõigile kättesaadavaks?

Kui kuri on juba karjas, siis peab kogukond olema ühtne. Külarahvas ei saaks hunti karjast välja, kui ühed vaid hüüavad karjamaa servalt «urjuh», teised arutavad kõrtsilaua taga, kas hunt on üldse olemas, ning kolmandad püüavad oma nahka päästa ja heintesse pugeda. Just nii näeb meie valitsus suveharjal välja, kuid loodetavasti on siiski veel võimalik katastroofi leevendada.

Paljud demokraatlikud riigid on rahva tervise kui ühishuvi nimel kehtestamas mitte niivõrd piiranguid kui eeliseid neile, kes on vaktsineeritud. Ilmselt pole sellest pääsu ka Eestis, sest mingit mõtet ei ole valida kahe äärmuse vahel: kogu avalik ruum taas sulgeda või lasta kõik täiesti vabaks.

Igal inimesel on vabadus lasta ennast vaktsineerida või mitte, kuid igaüks peab mõistma, et vabadusega kaasneb ka vastutus. Kui inimene ei soovi ennast vaktsineerida, siis teeb ta paratamatult valiku teatud piirangutele allumise kohta. Sellest peaks ka valitsus väga üheselt aru saama, mitte kalastama kohalike valimiste eel nii vaktsineeritute kui vaktsineerimisvastaste hääli.

Kõik uuringud on näidanud, et veendunud vastaseid ei ole ühiskonnas kuigi palju, mitte üle 10 protsendi. Nendega vaidlemise asemel peaks valitsus olema kindlameelne ning tegelema selle 30–40 protsendiga elanikkonnast, kellele pole vaktsiinid veel kättesaadavad või kes vajavad põhjalikke ja ausaid selgitusi.

See on kindlasti suur töö, kuid pole midagi tähtsamat kui vaktsineerimine ja ühiskonna avatuna hoidmine.