Ettevõtetele riigi toetuste jagamine on paras probleemipundar, mida vähemalt Eestis pole suudetud lihtsateks, arusaadavateks juppideks harutada. Ometi jagatakse ainuüksi Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse kaudu sadu miljoneid eurosid Euroopa Liidu ja Eesti maksumaksja raha. Riigikontroll on kahel korral (2004 ja 2010) püüdnud mõõta ettevõtlustoetuste seost konkurentsivõime kasvuga.
Juhtkiri: ootame minister Partsilt Eesti imet
7. veebruar 2012, 00:29
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mõlemal juhul saadi lihtsustatult öeldes vastuseks: mõju pole. Mustvalge reaktsioon niisugusele hinnangule võiks olla toetuste jagamisest loobumine. Vähem mustvalge on lootus, et õnnestub toetuste jagamise süsteemi parandada, luua Eesti ime. Poliitikud ja ametnikud kuulutasid riigikontrolli hinnangu ebaõiglaseks ning nüüd püütakse leida üldsõnalisest tõrjest – teised teevad ka nii – tugevamaid argumente.
Ettevõtlustoetuste idealistlik mõte on anda seemneraha päris uueks ettevõtmiseks või uuenduseks. Loomulikult on oma osa ka alustavale ettevõtlusele keskkonna loomisel. Kahetsusväärselt tihti kukub see asi aga välja nii, et maksumaksja toetav raha ei saa kokku siiralt ambitsioonika ettevõtmisega, vaid täht-tähelt riigilt raha küsimiseks kirjutatud projektiga.
Kui jagatakse avalikku raha, siis me loomulikult eeldame mingisuguse reglemendi järgimist. Kui ametnik jätab andmata raha ettevõtmisele, mis vastab formaalselt kõigile seatud tingimustele, siis loomulikult küsib taotleja: miks nii?
Erainvestor või panga laenukomitee ei pea põhjendama, miks ta ühe või teise projektiga kaasa ei lähe. Ärapõlatud laenusoovija vaba voli on minna teise panga jutule, aga maksumaksja rahast ilmajäänu kirjutab kaebuse ministrile.
Järgmised ametnikud peavad omakorda kulutama maksumaksja raha kaebusele vastamiseks ehk tegelema minevikuga. Erainvestoril niisugust kohustust pole, tema saab keskenduda tulevikule. Subjektiivse otsustusõiguse lisamine ametnikele muudaks otsustamise sarnasemaks eraettevõtlusega, ent suurendaks korruptsiooniriski ja riivaks võrdse kohtlemise põhimõtet.
Liigseid lootusi ei tasuks panna ka sellele, et riik saab toetuse vastu osaluse ettevõttes, muutuks investeerimispangaks. Niisuguseid katseid on ju ka Eesti lähiminevikus tehtud ning vähemalt riigi jaoks mitte just üleliia edukalt. Pealegi on Arengufondile pandud just selline roll. Kohasem oleks proovida eraldada terad sõkaldest ning keskenduda sellistele ettevõtluse toetamise liikidele, mille osas on võimalik näidata mõõdetavat kasu.
Ootame huviga, millised need on.