Ene Pajula: millest selline takistusäng?

Integratsiooni Sihtasutuse üks roll on korraldada eesti keele õpet Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Armas Rainis Toomemaa! Kirjutate 6. juuli Postimehes, et omaenese keele- ja meeleruumis kasvanud kirjamehel on keeruline leida avaldamiseks sobivat kohta ja häid toimetajaid. Kuna olen eluaegne keeletoimetaja, kusjuures Pipi kombel tiitleid – vanamutt, ideoloogiatöötaja, nõukaaegne, «õppinud» filoloog – ma ei lisa, siis mõjus Teie arvamuslugu mulle kui verbaalne hoop päikesepõimikusse.

Jah, nõudes endale õigust sõnastada oma tekste ainult endale iseloomulikul viisil ja moel, lähete sõtta kõigi Eesti keelekorraldajate ja -toimetajate vastu. Enamgi veel, väidate, et normeeritud keel kasvatab sisse ka – oh, õudust! – riigitruuduse. Ei tea, kuidas? Kui see vaid oleks nii lihtne! Kirjutate ju isegi, et nõukogude ideoloogia nägi ette standardset, hälveteta ja ortodoksset keelt ja meelt, aga kas see tähendas tõesti seda, et kõik eestlased õnnestus normeeritud keele kaudu Nõukogude-truudeks muuta? Kui see oleks nii olnud, siis poleks tulnud ka laulvat revolutsiooni ega kõike muud, mis järgnes. Ja kas see, kui eestlased on oma riigile truud, on siis nii suur patt? Kellele või millele me siis veel truud olema peaksime ja olla saaksime? Ainult iseendale?