Aarne Seppel FOTO: Eero Vabamägi

Keskerakond ja korruptsioon, et mitte ütelda varastamine, käivad kokku sama loomulikult nagu saun ja õlu, jõulud ja hapukapsas, jaanid ja lõke. Pole Eestis ühtki teist erakonda, mille juhid on nii tihti sunnitud kinnitama, et tegelikult on neil varastamise suhtes nulltolerants või et korruptsioon on vastuvõetamatu. Ja siis poole suuga tunnistama, et minevikus pole erakonna rahaasjad korras olnud, ja kohe ennastõigustavalt kinnitama: me oleme muutunud. Pigem mitte.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Juba kaks aastat tagasi meenutasin, et kunagise erakonnajuhi Edgar Savisaare pärandi kandjad on jätkuvalt Keskerakonna käilakujud. Ma küsisin: mis ühendab Jüri Ratast, Mailis Repsi, Jaanus Karilaidu, Kadri Simsonit, Mihhail Kõlvartit, Taavi Aasa, Enn Eesmaad, Jaak Aabi, Kalev Kallot, Aadu Musta, Yana Toomi ja Siret Kotka-Repinskit?

Nemad juhtisid erakonda aegadel, mida praegu soovitakse meenutada möödanikuna. Kalev Kallo, kriminaalkurjategija, on endiselt auväärne asutajaliige. Tundub, et seltskonnast välja visatakse vaid need, kelle nimel pole kaalu. Markantse näitena meenub vaid Olga Ivanova, kes parteiladvikule selja keeras. Selles võtmes tunduski arulage, nagu võinuks Keskerakond tõemeeli arutada Mailis Repsi erakonnast välja viskamist.