R, 9.12.2022

Nädala nägu ⟩ Keemiatööstur suundub metsa

Erik Aru
, majandustoimetaja
Keemiatööstur suundub metsa
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 1
Ahti Asmann
Ahti Asmann Foto: Johan Elm
  • Asmann teab, et tehase rajamine saab olema keeruline protsess
  • Tehas pakuks Ida-Virumaa tööpuudusele leevendust
  • Samas ampsab tehas suure osa Ida-Virumaa õiglase ülemineku fondist

VKG Grupi juht Ahti Asmann püüab saaki, millest hulk metsatööstureid juba pikki aastaid unistab.

​VKG Grupi juhatuse esimees Ahti Asmann, kirglik kalamees, võtab ette pika matka väga suure saagi lootuses. See pole enam niisama kala püüdmine, pigem suisa valaskala, tselluloositehase või kuidas iganes seda seekord täpselt ka ei nimetata, mis on mõnegi siinse metsatöösturi unistuseks.

VKG Grupp nimetab oma kavandatavat ettevõtmist biotoodete tehaseks. Paberi peal tundub selle rajamine Ida-Virumaale Lüganuse valda igati loogiline. «Meil on infrastruktuur, mis on ühel või teisel põhjusel kasutamata, ja see ei ole mõistlik. Meil on toore, mis liigub välja, ja ka see ei ole mõistlik,» kirjeldab Asmann.

Tehas looks VKG kinnitusel üle 250 miljoni euro lisandväärtust aastas, mis moodustaks umbes ühe protsendi Eesti ettevõtete lisandväärtusest kokku.

Asmann teab väga hästi, et tehase rajamine kujuneb pikaldaseks ja käänuliseks protsessiks. «Meie enda tegevus on läbi põimitud igasuguste keskkonnaregulatsioonidega ja meil pole illusiooni, et see teekond saab olema lihtne,» märgib ta.

Asmannil kogemust jagub, ta on VKG eesotsas olnud ligemale kuus aastat. Oma karjääri alustas ta aga SEB pangas, mille palgal oli kokku 18 aastat, sealhulgas ka Eesti ja lõpuks Ukraina haru juhina. Kolm aastat töötas Asmann Eesti Raudtee juhatuse esimehena, ent sealt lahkus ta lõpuks skandaali saatel, kui Äripäevas ilmus lugu ettevõtte kütusekaardi väärkasutamisest. Asmann ise võrdles riigifirmas toimunut ussipesaga.

Keskkonnaregulatsioonid pole ainus, millega ta seekord maadlema peab. Aastal 2017 sai avalikuks Est-For Investi plaan rajada Tartusse miljardieurone puidurafineerimistehas, nagu nemad seda nimetasid. Algse kava järgi pidanuks tehas nüüd juba kerkima.

Siis aga läks lahti – ilmusid välja igasugu vastased. Metsakaitsjad, kes leidsid, et puidu rafineerimise asemel peaks hoopis metsa raiumist piirama. Lihtsad tartlased, kes kartsid, et tehas haiseb. Teadlased, kes väitsid, et tehase jahutussüsteem hävitab Emajõe. Neile kõigile vaidlesid vastu teised teadlased, kes kinnitasid, et vastased ei saa suurt millestki aru.

Nii mõnigi nägi looduskaitsjate taga hoopis metsatööstuse huvirühmade, iseäranis Eesti ühe rikkama inimese, Graanul Investi juhi Raul Kirjaneni kõrvu, kes pidanuks uue tehasega tooraine pärast konkureerima. Lisaks graanulitoodangule on viimasel Imaveres valmis juba oma väike katsetehas, mis samuti puitu rafineerib, ja kaalumisel ka tootmise laiendamine.

Igatahes oli lihtsal inimesel lõpuks juba täiesti võimatu aru saada, kellel on õigus ja kes vassib. Puhkenud mürgel pani osa poliitikuid, näiteks Tartu linnapea Urmas Klaasi, suunda muutma ja tehaseplaan sumbus.

Nüüdki on Kirjaneni ja looduskaitsjate huvid jälle ühes kapis. Kui esimene ei soovi enne puhkuse lõppu midagi kommenteerida, siis teised võtavad juba sõna. Siiski paistab tööpõli seekord omajagu keerulisem.

Küllap on Ida-Virumaal samuti inimesi, kellele üldse miski ei meeldi, ent sealsed elanikud teavad ilmselt liigagi hästi, mida tähendab tööpuudus – registreeritud töötuse määr maakonnas on 11,9 protsenti, konkurentsitult Eesti kõrgeim.

Küllap on Ida-Virumaal samuti inimesi, kellele üldse miski ei meeldi, ent sealsed elanikud teavad ilmselt liigagi hästi, mida tähendab tööpuudus – registreeritud töötuse määr maakonnas on 11,9 protsenti, konkurentsitult Eesti kõrgeim. 200 inimesele tööd pakkuv tehas, millega kaasneb kaudselt veel sadu töökohti, kulub marjaks ära. Ka on kohalikud tööstusega ilmselt paremini harjunud kui tartlased.

Samuti, vastupidi alguses ettevaatlikult suurt mitte midagi öelnud ja lõpuks rahva pahameelega liitunud Klaasile paistavad Lüganuse võimukandjad tehase avasüli vastu võtvat ning pigem mõtlevat sellele, kuidas tagada ka elanike soodus suhtumine plaani.

Teravkeeled on juba märkinud sedagi, et looduskaitsjate tegevust võib kardetavasti raskendada asjaolu, et maakonnas napib veganikohvikuid, kus oleks mugav plaane seada.

Tehase vastased on mures, et see sööb ära suure osa Ida-Viru maakonna majanduse põlevkivi kütkeist vabastamiseks mõeldud 340 miljoni eurosest õiglase ülemineku fondist. Tõepoolest, sellest pajast on ettevõtetele ette nähtud 273 miljonit. Üheks projektiks ei saa aga rohkem taotleda kui 15 miljonit eurot. 800 miljoni eurone tehas ei purjeta selle summaga just kaugele.

Tehase toormevajadus oleks 2–2,3 miljonit kuupmeetrit kase-, kuuse- ja männipuitu aastas – mida rohkem on hulgas lehtpuitu, seda väiksem on toormevajadus. Metsakaitsjad väidavad, et see toob kaasa raiemahu kasvu. Igal juhul vähendab see ilmselt ümarpalgi eksporti. Tselluloositehas sööb mingil määral ka peenemat puidupuru. Ja eks puitu saab mujaltki osta.

Suurem madin paistab tulevat sellest, kas tehase jahutamissüsteemis võib kasutada kaevandusest pumbatavat vett, millest osa on tahes-tahtmata põhjavesi. Juba kostab risti vastupidiseid seisukohti inimestelt, kes põhimõtteliselt võiks vastust teada.

See, et nii metsarikkas riigis kui Eesti ükskord tselluloositehas ehitatakse, on enam kui tõenäoline. Eks aeg näitab, kuidas pangataustaga keemiatöösturil sellega näkkab.

Märksõnad
Tagasi üles