AK ⟩ Jüri Reinvere: õpime soomlastelt elutervet egoismi

Jüri Reinvere. Foto: Mihkel Maripuu

Soomlastel ja eestlastel on omamoodi huvitav suhe: meil on väga vähe ühist, kuid ometigi oleme üksteisega tihedalt seotud. Me ei jaga omavahel eriti kombeid, kööki, maailmavaadet ega ka seda kirjut paletti, millest elu üldiselt koosneb: laste kasvatamine, töömaailm, karjääri tegemine, vananemine. Ometigi on sidemed kahe rahva vahel äärmiselt tihedad. Nii tihedad, et soomlased kipuvad neid ainsaks pidama ja on tavaliselt korralikult üllatunud, kui selgub, et eestlastel on kontakt ka Inglismaa või Saksamaaga. Ja ikkagi on tegemist kahe rahvaga, kelle omavaheline side on midagi unikaalset. Vähemalt mina pole midagi analoogilist kusagil maailmas kohanud.

Kogu selle seotuse peale üllatab mind alati kaks asja. Esiteks, kui vähe tunnevad eestlased soomlasi ja vastupidi. Teiseks, kui vähe tunnevad poliitikud Soomet. Ärimajanduses ei tundu enam nii olevat. Paistab, et nii eestlastel kui ka soomlastel on teineteise ärivõtted ära tunnetatud ning nii mööda ja räigelt nagu 1990ndatel ei toimita. Kuid inimeste ja poliitika tasandil toimuvat vaata ja imesta.

Poliitikas on asi muidugi eriti hull – ja hull ennekõike eestlaste puhul. Ma ei tea, kust ometi on pärit see eestlaste naiivne lootus Soome poliitikute suhtes, et Soome riik eestlasi toetab ja arvesse võtab. Minu arust pole seda pea kunagi juhtunud, kui välja arvata üldised, tühjad diplomaatilis-vastastikused viisakused ning ehk paar üksikut juhust möödunud saja aasta jooksul. Need on tõepoolest nii üksikud, et mulle ei meenu korrapealt ühtegi, ehkki olen elanud oma isiklikus elus kooselu Soomega kolmkümmend aastat. Võib-olla laulva revolutsiooni ajal Soome kultuuriministeeriumile peaministri poolt ette kirjutatud «kultuurivahetus» võib natuke seda nime kanda, kuid ka see oli suhteliselt lahja ettevõtmine, arvestades, kui tugevalt vajas eesti rahvas tollal riiklikku ja diplomaatilist tuge. Selle asemel lajatas toonane peaminister Harri Holkeri temale tavapäraselt õhtuses uudistesaates lauale järjekordse «komplimendi»: «... juba tuhat aastat tagasi ujus see, kes sai, üle Soome lahe põhjakaldale.»