Lauri Vahtre: rohepööre või roheline enesetapp?

Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen (keskel), asepresident Frans Timmermans (V2 - vasakult teine), energeetikavolinik Kadri Simson (P2 - paremalt teine), Euroopa Komisjoni majandusvolinik Paolo Gentiloni (P3), Euroopa Transpordivolinik Adina-Ioana Valean (V3), ELi keskkonna-, ookeani- ja kalandusvolinik Virginijus Sinkevicius (P1) ja ELi põllumajandusvolinik Janusz Wojciechowski (V1) annavad Euroopa Komisjonis pressikonverentsi Euroopa rohelise kokkuleppe täitmise kohta , Brüssel, Belgia, 14. juuli 2021. EPA / STEPHANIE LECOCQ Foto: Stephanie Lecocq

Pole ühtki mõistlikku põhjust, miks ilma pikemalt kaalumata toetada meetmete paketti, mida kirglikult juurutab selline mees nagu Hollandi endine välisminister Frans Timmermans. Timmermansi püha üritus läheb nagunii rappa. Aga oluline oleks sellest ikkagi mingisugust kasu lõigata, kirjutab ajaloolane Lauri Vahtre (Isamaa).

Timmermans on silmapaistev eurobürokraat, multikultuurse ja liberaalse Euroopa pooldaja, kes omal ajal toetas jõuliselt immigrantide kohustusliku laialijagamise algatust, kes pragab rutiinselt Poolaga ja on rahvuslust võrrelnud alkoholismiga.

Kahtlemata on sellised võrdlused Timmermansi õigus, mille kasutamist ei saa talle pahaks panna, kuid oluline on, et tegemist on mehega, kes armastab sunniviisilisi lahendusi ja käteväänamist. Sellisest hoiakust on Euroopa Komisjoni viimane ettepanekute pakett lausa läbi imbunud. Kes veidi ajalugu tunneb, sellele võiks meenuda Nõukogude Liidu Kommunistliku partei III programm, vastu võetud NLKP 22. kongressil 1961. aastal.