Andres Herkel FOTO: Erakogu

Enn Tarto lahkumisega on läinud suur tükk sidet tänase Eesti avaliku elu ja okupatsiooniaegse vastupanuliikumise vahel. Tartot jätkus nii paljudesse ettevõtmistesse: Eesti Kongress, Kaitseliidu taastamine, riigikogu mitu koosseisu ja julgeolekuasutuste parlamentaarse kontrolli süsteem, Eesti Memento Liit ja palju-palju muud.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Mu esimene kohtumine Enn Tartoga leidis aset 1988. aasta sügisel umbes kuu pärast seda, kui poliitvangid Tarto ja Mart Niklus vangilaagrist vabaks said. Helistas Mait Raun: «Tarto ja Niklus tulevad kohe siia, tule ka!» Seda ei lasknud ma endale kaks korda öelda, olime kõrvust tõstetud.

Rauna töökohast Tallinna kesklinnas asunud riigiasutuses kujunes tol suvel väike staap. Sinna said peamiselt ERSP taustaga aktivistid Tarto ja Nikluse vabastamist nõudnud piketil kasutatud lipud-plakatid õhtuti hoiule tuua, et igal hommikul uuesti alustada. Lisaks andsime välja omakirjastuslikku ajakirja.