JUHTKIRI ⟩ Millal algab Keskerakonna puhastus?

Päeva karikatuur FOTO: Urmas Nemvalts Foto: Urmas Nemvalts

• Keskerakonnal on korruptsioonisõltuvus
• Erakond ei ole valmis probleemi tunnistama
• Süüdi on ka ühiskond, kes läbi sõrmede vaatab

Enne läheb issanda päike looja, kui Keskerakonna paturegistriga ühele poole saab. Ja mitte ainult seetõttu, et patte on palju, vaid neid tuleb järjest välja ja juurde. Ükskord peab erakond ise mõistma, et samamoodi edasi ei saa.

Eile arutas Keskerakonna juhatus Mailis Repsi värskeimat avaliku raha kuritarvitamise juhtumit. Poolteist aastat tagasi maksis toona haridusminister Reps ministeeriumi eelarvest kinni oma sünnipäevapeo parteigenossedega peenes prantsuse restoranis. Nüüd arutati, kas Reps saab seda arvestades enam jätkata riigikogu keskfraktsiooni juhina.

Naeruväärne poliitiline karistus korruptsiooni järele lehkava teo eest näitab hästi, millised on Keskerakonna väärtused, seda vaatamata juttudele sisemisest puhastumisest. Meenutagem, et mullu novembris mõisteti Keskerakonna staažikas liige Kalev Kallo kohtus korruptsioonikuriteos lõplikult süüdi. Ja kuigi Keskerakonna põhikirja järgi peab kriminaalkuriteos süüdi mõistetud inimesed erakonnast välja heitma, on Kallo äriregistri andmetel senini erakonna liige.

Siin on näha suhtumist, et teened erakonna ees kaitsevad patustajat, ja mingit puhastumist ei ole toimunud. Erakond eitab endiselt, et tal on korruptsioonisõltuvuse probleem, ega ole valmis sellega sisuliselt tegelema.

Siia ongi koer maetud – seni kuni sisulist puhastumist ei toimu, jääb Keskerakond ligi tõmbama inimesi, kelle jaoks poliitika ja võim tähendab võimalust avalikke vahendeid karistamatult oma kasuks tarvitada.

Osaliselt on olukorras süüdi ka ühiskond laiemalt. Porto Franco skandaal kukutas küll Keskerakonna valitsuse, kuid ei takistanud Reformierakonda neid oma valitsusse võtmast. Jüri Ratase esinduskuludega priiskamine peaministriks oleku ajal muutis ebamugavaks küll presidendiks kandideerimise, kuid üldiselt olid poliitikutest kolleegid üllatavalt leebed tema raiskamise suhtes.

Seni kuni sisulist puhastumist ei toimu, jääb Keskerakond ligi tõmbama inimesi, kelle jaoks poliitika ja võim tähendab võimalust avalikke vahendeid karistamatult oma kasuks tarvitada.

Ja kui valijad ei andestaks Keskerakonnale sellist käitumist, siis oleks erakond kõigi nende skandaalide ja korruptsioonijuhtumite peale langenud allapoole riigikogu künnist. Paraku see aga nii ei ole. See tähendab, et ühtse eetilise normi kujundamisel on ühiskonnal veel pikk maa minna.

Miks pole ministeeriumis kedagi, isegi kõige kõrgemal tasandil, kes ütleks, et kohvimasinat ei saa koju viia? Eesti ametkond on ju kokku puutunud Euroopa Liidu projektide rahastamisega, kus on üsna selged ja kõrged standardid avalike vahendite kasutamisele. Nendele viidates on võimalik seista vastu avalike vahendite raiskamisele ka laiemalt, aga millegipärast pole seda juhtunud.

Mõtlemiskoht on ka see, kas sama erakonna pikaaegne juhtimine mingis valdkonnas – olgu selleks siis ministeerium või omavalitsus – ei riku ka ametkonda, ei pane neid mänguga kaasa minema, sest lihtsam on olla ju sõbralikes suhetes kui oma sirgeselgsusega kõrgemaid eetilisi põhimõtteid kaitsta. Võibolla on vaja tugevamat kontrolli avalike vahendite kasutamise üle.

Igal juhul tuleb Keskerakonnal jätkata rasket puhastumise teed. Nagu muudegi sõltuvustega tuleb kõigepealt probleemi endale tunnistada ja seejärel otsustav hinnang anda, olgu see pealegi valus.