/nginx/o/2020/07/29/13240296t1he89b.png)
/nginx/o/2017/01/08/6236059t1h4de3.jpg)
/nginx/o/2021/07/19/13929011t1hef48.jpg)
Riigikogu on kaotanud mitte ainult oma seadusandliku, vaid ka esindusliku funktsiooni, kirjutavad ajaloolased Jaak Valge (EKRE) ja Art Johanson.
Tellijale
Jaak Valge ja Art Johanson: Eesti parlamentarismi loojangul (18)
Parlamentaarse demokraatia puhul sõltub täidesaatva võimu ehk valitsuse püsimine rahva esinduskogu ehk parlamendi usaldusest. Esinduskogu on ühtlasi seadusandlik võim, kus erinevate erakondade koostöös algatatakse eelnõusid, millest arutluste käigus kujundatakse seadusi. Parlamentaarse demokraatia tuumaks on ideede konkurents, mitte võitlus. Valitsuskoalitsioon aktsepteerib ka opositsiooni konstruktiivseid ettepanekuid ja korrigeerib vastasrinna kriitika tulemusena oma tegevust. Poliitikasuund kujuneb kompromisside ja vahel isegi konsensuse vektorina.
See mudel ei toimi pärispoliitikas enam ammu, vähemalt mitte Eestis ja tõenäoliselt ka paljudes teistes Euroopa Liidu riikides. Eelnõusid algatab reeglina valitsus kas omaenda (tegelikult üldjuhul ministeeriumiametnike) tarkusest või kohaldatakse ja võetakse üle Euroopa Liidu õigusakte. Kui veel riigikogu IX koosseisus (1999–2003) algatati riigikogu liikmete, fraktsioonide ja riigikogu komisjonide poolt 58 protsenti eelnõudest ning vastuvõetud eelnõudest oli 30 protsenti riigikogus algatatud, siis riigikogu XIII (2015–2019) koosseisus olid vastavad arvud 35 protsenti ja 15 protsenti. Seejuures moodustasid viimastest peaaegu kolmveerandi riigikogu komisjonide algatatud eelnõud, mis olid reeglina valitsuskoalitsiooni omad.