Seadusandja tahe õpetada tulevastele juhtidele libedasõidu algteadmisi on meie kliimas (ja meie teede puhul) vägagi tervitatav. Iseasi, kuidas seda mõistlikult korraldada.
Neeme Korv: libe rada
/nginx/o/2015/09/09/4469527t1h1907.jpg)
6. veebruar 2012, 14:19
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ühest küljest võib autokoolide muret muidugi mõista, kuid väites, et «45-minutilise tunniga nüüd küll liikluskultuuri ei paranda» minnakse demagoogia libedale teele – liikluskultuuri ei paranda ka 20 tunniga, kui soovi pole.
Korralike harjutusväljakute teema pole seotud üksnes sõiduautodega. Tasemel tsikliõpe eeldab üsnagi suurt õppeplatsi, et saaks linnakiirusel teha vajalikke pidurdus- ja põikeharjutusi. Motokoolide võimalused, mis Eesti tingimustes peavad talviti sundvaheaega, on seetõttu lausa kitsukesed.
Pakun kaks ideed. Esiteks – rohkem koostööd koolide vahel. Kuulen juba hädakisa, et nii läheb juhiloa hind üles. Aga võib-olla ongi hind praegu liiga madal? Ausalt öeldes pole mul mingit usku, et n-ö säästuloaga meelitajad ka korralikku õpet annavad, raha peaks jätkuma ka investeeringuteks. Teiseks – suuremat summat mängu pannes suhtub juhiloataotleja õppesse tõsisemalt.