Hebo Rahman: klient – kas uus seltsimees?

Hebo Rahman Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Lugesin hiljuti hämmastusega artiklit, kus riigiametnik ajateenijaid «klientideks» nimetas. Tegemist pidavat olema avalikus halduses levinud sõnakasutusega, metafooriga, mis aitavat ametnikel paremini mõista, et kodanikega suheldes tuleb pakkuda neile head «klienditeenindust», st olla viisakas ja inimestega arvestada.

Metafoor on muidugi hea kujund, kui on vaja aduda kontseptsioone, millest teistmoodi aru ei saa. Kuid tema kodu on siiski kirjanduses, sealt väljaspool võib ta ilma hoolika järelvalveta pahandust teha. Nii juhtub paratamatult, et ühe nähtuse omadused liiga otseselt teisele üle kantakse.

Klient on aga teenusepakkujale vahend otsese kasu saamiseks ja teenusepakkuja kliendile niisamuti. Kliendile võib mõni teenus või firma väga meeldida, kuid ta ei saa iial nende vastu suuremaid tundeid tunda. Halba teenusepakkujat saab alati vahetada. Klient on küll kuningas, kuid piirini, kuniks temast veel kasu on, kahjumlikud kliendid visatakse üle parda. Eriti kasumlikest paksu rahakotiga klientidest saavad aga kuldkliendid.