PM Nädal ⟩ Aimar Altosaar: tuleme Elronile appi

Aimar Altosaar Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

• Jalgrattasõit on populaarne, aga koormab ronge
• Kogu probleemi keset ei tohiks aga rongifirmale kanda
• Poliitikud võiksid parema teedevõrgu loomisesse panustada

Jalgrattad muutuvad populaarsemaks, mis on hea märk, kuna see näitab kasvavat huvi elada ja liikuda tervislikult ning looduskeskkonda säästa. Oleme veel kaugel Põhjala ja Lääne-Euroopa jalgrattakultuurist, kuid sinnapoole liigume meiegi. See, et jalgratastega ummistatakse reisironge, on aga halb märk, sest näitab taristu arenematust, kirjutab toimetaja Aimar Altosaar nädalakommentaaris.

Elron on oma rongides loonud võimaluse ratastoolide ja lapsevankrite kõrval piiratud arvu jalgrataste veoks. Tänuväärselt on tellitud uutesse rongidesse nendele rohkemgi ruumi, kuid on selge, et rataste vedu saab ka edaspidi jääda vaid erandlikuks ja mitte massiliseks teenuseks. Sest me soetame endale rattad ju selleks, et nendega ise sõita, kui see ei ole aga igal pool võimalik, tekivadki probleemid.

Eesti keskvõim ja paljud omavalitsused on maha maganud rattastumise alguse. Tõepoolest, veel kümmekond aastat tagasi kohtas rattureid teedel harva, kuid nüüd näeme neid peaaegu kõikjal. Tihti peame imestusega nägema, kuivõrd ohtlikes olukordades, kihutavate suurte rekade kõrval peaaegu olematul «rattasõiduribal» või katkistel tänavaservadel, mis on pideva joonega kuulutatud rattateedeks, peavad ratturid liikuma. Seetõttu pole ka ime, et ohtlikke või olematuid sõiduvõimalusi vältides püüavad jalgrataste omanikud oma sõiduriistu vahepeal rongile sokutada.

Olen seda meelt, et kondiauruga liikumisele kuulub tulevik. Nii meie keskkond kui ka tervis nõuavad elulaadi muutust ning roheline mõtteviis ja liikumine käivad igati kokku. Eesti muutmine rattariigiks ei saa aga jääda vaid Elroni õlgadele. Rongifirmad peavad loomulikult ka oma osa ära tegema, s.t pakkuma teenindust neilegi, kellel on mõjuv põhjus tulla rattaga rongile, kuid see ei saa toimuda teiste rongisõitjate arvelt ning on vaid väga väike osa lahendusest.

Jalgrattateedest kõrvale vaadanud omavalitsused peaksid lõpuks ometi hakkama inimeste transpordi korraldamises ellu viima multimodaalsuse põhimõtteid. Kui seada eesmärgiks, et sõiduautosid kasutataks võimalikult harva, peaks olema tagatud võimalus sõita jalgratastega nii palju, kui jaksatakse. Kui aga sihtkoht jääb liiga kaugele, peaks ratta saama jätta turvalisse rattaparklasse, ise sõita rongiga edasi ning sihtkohas kasutada rendirattaid. Tallinn ja Harjumaa võiks olla kaetud sellise taristuvõrguga, kus rongid koos muu ühistranspordi ja rattateedega tagaksid meile mugava sõidu igale poole, kuhu tahame minna. Üle Eesti peaksid kõik omavalitsused vastavalt vajadustele ja võimalustele kohalikud võrgud välja arendama. Linnade vahel sõidame aga edaspidigi rongide ja bussidega ning me ei pea igasse ühistranspordivahendisse oma sõidukit sisse toppima, kui kohapeal on teenused olemas.

Selle asemel, et Elron poliitilise surve alla panna, tuleks poliitikutel üle vaadata kohalik jalgrattateede ja parkimiskohtade võrk ning pakkuda valijatele selle arendamiseks parimaid lahendusi.

Kui meil on aga vaja kindlasti oma jalgratas rongile võtta, siis on loomulik, et lisateenuse eest maksame. Elroni pakutud 50 protsenti oma pileti hinnast ei saa olla takistuseks, kui me hoolime ka kaasreisijatest ja ohutust sõidust.

Valimiste aastal püüavad mõned volikogudesse pürgijad jalgrattapileti mahategemisega poliitilist profiiti lõigata, mis ei tule aga kellelegi kasuks. Selle asemel, et Elron poliitilise surve alla panna, tuleks poliitikutel üle vaadata kohalik jalgrattateede ja parkimiskohtade võrk ning pakkuda valijatele selle arendamiseks parimaid lahendusi. Vaid rongides tasuta teenuste mahtu kasvatades me probleeme ei lahenda, vaid kuhjame need rongifirma kaela, mis ei ole ilmselt mõistlik.