Vladimir Sazonov: vanad rivaalid

Iraagi sõjaväeparaad tänavu ­jaanuaris armee 91. aastapäeva tähistamiseks. Foto: AFP/SCANPIX

Mõnikord vaadeldakse Iraagi-Iraani sõda aastatel 1980–1988 kui viimast suurt pärslaste ja araablaste konflikti või usukonflikti šiiitide ja sunniitide vahel. Osaliselt võib sellega nõustuda, kirjutab orientalist Vladimir Sazonov. Ent Iraagi ja Iraani territooriumil elanud rahvaste ja hõimude rivaalitsemine on üks kõige pikemaid vastasseise ajaloos üldse. 

Läbi ajaloo on üks Lähis-Ida piirkonna suurimaid konfliktikoldeid peitunud Iraani ja Iraagi omavahelistes suhetes. Need on 20. sajandilgi olnud kohati vägagi keerulised ning 1970ndatel ja 1980ndel eriti pingelised. Iraani ja Iraagi territooriumil elavad rahvad on rivaalitsenud muistsetest aegadest peale. Samas pole suhted alati vaenlikud olnud – oli ka aegu, mil saadi omavahel läbi üsna sõbralikult ja tehti isegi koostööd.

Araablaste ja pärslaste konfliktide ajaloolisi põhjuseid otsitakse tihti veel hilis-Sassaniidide ajastu lõpust ehk 7. sajandist, mil islam muutus Lähis-Idas valdavaks. Üks selline võtmesündmus toimus 636. aastal (mõnede allikate põhjal hoopis 637. või 638. aastal): see oli Kadesia (e Kadisiya või al-Qādisiyyah) lahing, kus islami usku araablased purustasid zoroastristlike pärslaste armee. 651. aastal vallutasid Iraani araablased.

Sassaniidide impeerium hävis, zoroastrislik usk, mis oli Iraani ametlik usk, tõrjuti islami poolt välja.

2002. aastal andis M. V. Lomonossovi nimeline Moskva Riiklik Ülikool välja väga põhjaliku monograafia «Iraan versus Iraak. Ajalugu ja tänapäev». See väga mahukas ja detailne uurimus vaatleb Iraagi ja Iraani suhteid, nende konflikte muistsetest aegadest peale. Autoriks on orientalistist ajaloodoktor Arif Alijev.

Iraani ja Iraagi territooriumil elanud rahvaste ja hõimude rivaalitsemine on üks kõige pikemaid vastasseise maailma ajaloos. Iraan ja Iraak on alati olnud omavahel kultuuriliselt, majanduslikult, ideoloogiliselt ja ka poliitiliselt tihedalt seotud. Kolmandast esimese eel­kristliku aastatuhandeni lõid ja arendasid Mesopotaamia ja Elami tsivilisatsioon omavahelisi tugevaid sidemeid. Ent enamasti jäid nad siiski pigem vastasteks ja vahel muutusid lausa verivaenlasteks.

Toonane situatsioon sarnaneb mõnevõrra Iraan ja Iraagi suhetega 1970ndatel ja 1980ndatel. Oma raamatus «Iraani-Iraagi sõda 1980–1988» kirjutab professor Efraim Karsh: «Enamikus Iraani-Iraagi sõja käsitlustes on tavaks vaadelda seda konflikti viimase kokkupõrkena araablaste ja pärslaste tuhandeaastases võitluses ülemvõimu pärast Pärsia lahe ja «viljaka poolkuu» aladel.

Mõned ajaloolased leiavad, et see sai alguse islamieelsest rivaliteedist Pärsia Ahhemeniidide ja Babüloonia impeeriumi vahel, teised, et Sassaniidide impeeriumi hävitamisest araablaste-muslimite poolt 7. sajandil, mille järel suurem osa pärslasi pöörati islami usku.»

Efraim Karshi kirjutatuga võib nõustuda, samas on Iraani ja Iraagi aladel olevate tsivilisatsioonide konflikt veel varasem, pärit lausa kolmandast eelkristlikust aastatuhandest.

Muidugi polnud toona selles piirkonnas veel pärslasi ega araablasi. Lähis-Ida poliitiline maastik ja etniline pilt erines väga tugevalt tänapäevast. Seega peaks selliste järelduste tegemisel olema üsna ettevaatlik.

Tasub meenutada kas või Iraagi aladel asuvate muistse Sumeri ja Akkadi kuningate rööv- ja vallutusretki Loode-Iraani aladele Pärsia lahe kanti ajavahemikul 28.–21. sajandil eKr, kus asus muistne Elami riik. Või elamlaste jõhkrat kättemaksu Lõuna-Iraagis elavatele sumerlastele aastal 2004 eKr, mil võimas Elami armee tungis nõrgenenud Uus-Sumeri suurriiki ja lõpetas sisuliselt sumerlaste ülemvõimu Mesopotaamias.

Väga eriline elam

Elami asukoht Loode-Iraani aladel oli eriline. See oli strateegiline koht, kus ristusid tähtsad kaubateed. Lisaks oli Elam rikkas puude, metallide ja vääriskivide poolest. Sumeris ja üldse Mesopotaamias seda kõike polnud ning eks see sai ka üheks põhjuseks, miks Mesopotaamia valitsejad heitsid kadedaid pilke rikka Elami poole.

Juba sumerlane En-Meberagesi, kes valitses 28. sajandil eKr, käis vähemalt korra, aga võib-olla ka rohkem, vallutus- või röövretkel Elami aladel. En-Meberagesi hoopleb oma raidkirjas, et «viis sõjasaagina relvad Elamimaalt ära». Sellest ajast peale olid suhted Mesopotaamia ja Elami vahel enamasti teravad ja see püsis nii enam kui 2000 aastat.

Akkadi suurriigi rajaja Sargon I (24. sajand eKr), Mesopotaamia vallutaja, ihaldas Elami oma kontrolli alla saada. Sargon nimetas ennast «maailma kuningaks, Elami ja Varahse protektorina».

Oletatakse, et Sargon saigi Elami või vähemalt osa sellest oma võimu alla. Ta järglased – Sargoniidid – üritasid kõik kuni viimseni Elamit Akkadi ülemvõimule allutada ja pidasid piirkonna pärast mitu verist sõda. Sargoni lapselaps kuningas Naram-Sin (23. sajand) kontrollis mingit osa Elamist. Ühes Elami linnriigis Avanis oli valitsejaks keegi Hita, kellega sõlmiski Naram-Sin 23. sajandi lõpus lepingu.

See on äärmiselt huvitav ajalooline fakt, sest see on üleüldse esimene maailmas teadaolev kirjalik rahvusvaheline leping, mis on sõlmitud kahe riigi vahel. Kui aga suur vallutaja ja despoot «jumalik Naram-Sin» suri, käis ta impeerium alla. See hävis paar põlvkonda hiljem sisemise ebastabiilsuse ning barbaarsete gutilaste invasiooni tõttu, kes tungisid Iraagi aladele Zagrose mägedest, oletatavasti kusagilt Iraani kandist.

Sumeri kuningas Ur-Namma (22. sajandi lõpp ja 21. sajandi algus eKr) rajas võimsa Uus-Sumeri suurriigi pealinnaga Uris ja vallutas pea terve Mesopotaamia. Elam oli tol ajal nõrk ja Ur-Namma kasutas seda ära oma huvides. Sumeri võimu karmust saadi Elamis eriti tunda siis, kui Sumeris tuli võimule despootlik kuningas Šulgi (21. sajand eKr).

Tema oli Sumeri ajaloos ilmselt kõige võimsam valitseja, kelle auks kirjutati poeeme, ehitati pühamuid, nimetati taevas tähti ja kalendris kuu. Hümnides, mis kiitsid ja ülistasid teda taevani, esines Šulgi kui jumal, jumalate soosik, nende parim sõber, kaasvõitleja, vend, jumalate laps jne, olles samal ajal võimsaim kangelane, «kõige targem», «kõige haritum», «kõige õiglasem ülemkohtunik», «üliandekas laulja», «tantsija», «kirjamees».

Tema kohta oleks võinud kasutada Prantsusmaa absolutismi ajastu kurikuulsat ütlust «riik, see olen mina», mida omistatakse Louis XIV-le. Need kaks valitsejat, kuigi nende vahel on 3700 aastat, on teatud joonte poolest sarnased. Märkimisväärne on ka see, et nii Louis XIV kui ka Šulgi olid «päikesekuningad», mõlemad kasutasid ise seda epiteeti.

Šulgi puhul on see muidugi veel lõplikult tõestamata, aga on olemas sumerikeelsed tekstid, kus Šulgile oletatavasti omistati «päikesekuninga» staatus. Näiteks on teada, et mõned Šulgi alamad kandsid sellist nime nagu «jumalik Šulgi on mu päike». Šulgi poeg Amar-Su’ena nimetab ennast ühes raidkirjas «oma maa päikeseks».

Susa häving

Niisiis, võimas idamaine despoot Šulgi lõi impeeriumi ja tegi vallutusretki ka Elamisse, mille alistamine tal õnnestuski. Loode-Iraani alade vallutamine oli Šulgi jaoks strateegiliselt ülitähtis rikkalike ressursside tõttu. Ent pärast Šulgi surma Uus-Sumeri riik nõrgenes ja põlvkond või kaks hiljem muutus olukord drastiliselt: viimase Uus-Sumeri kuninga Ibbi-Su’eni valitsemine lõppes nukralt – läänest sissetunginud lääne-semiidi päritolu amurru hõimud hõivasid Sumeri kuningriigile kuuluvaid linnu. Elamlased otsustasid kätte maksta, tungisid Sumerisse ja hõivasid riigi pealinna Uri 2004. aastal eKr. Sumer kadus lõplikult maailma poliitiliselt kaardilt.

Mõni sajand hiljem viisid Babüloonia valitsejad läbi retki Loode- ja Lääne-Iraani aladele. Teisel ja esimesel eelkristlikul aastatuhandel langesid Lääne- ja Loode-Iraani alad mitu korda võimsate Assüüria ja Babüloonia kuningate agressioonide ohvriks, kes soovisid maailma vallutada. Näiteks 18. sajandil eKr viis Babüloonia Hammurapi oma sõjaväe Elami vastu. Veel üks sõjakas Babüloonia valitseja Kurigalzu II vallutas Elami umbes 1330. aastal.

Aga ka Elami kuningad ei tahtnud võlgu jääda ja plaanisid vastulööke. Mõned vastulöögid olid üsna edukad. Näiteks Elami suurkuningas Šutruk-Nahhunte (12. sajand eKr) tungis Babülooniasse, vallutas selle ja kehtestas seal jõhkra režiimi. Teine Elami kuningas Šilhak-Inšušinak (12. sajand) jätkas oma eelkäijate Babüloonia-vastast poliitikat ja tekitas oma laastavate vallutustega Babüloonia valitsejatele päris palju probleeme. Babüloonia kuningas Nebukadnetsar I võttis

12. sajandi lõpus initsiatiivi enda kätte ja tegi vallutusi juba Elamis. Ta hävitas Elami pealinna Susa, mis kaotas oma tähtsuse pikaks ajaks – mitme sajandi vältel pole Susa kohta mingit infot.
Esimese eelkristliku aastatuhande esimesel poolel oli Elam sunnitud meeleheitlikult võitlema võimsa Assüüria impeeriumiga, et omariiklust säilitada. See eriti ei õnnestunud. Samal ajal olid Iraani aladele juba ilmunud indoeurooplased – muistsed pärslased, meedialased ja muud iraani hõimud.

Ligikaudu esimese eelkristliku aastatuhande alguses asusid pärsia hõimud elama Loode-Iraani aladele. See oli elamlaste maa, mis mõjutas pärsia kultuuri ja ideoloogia arengut üsna tugevalt. Siin vallutasid pärs­lased piirkonna, millest sai tulevase Pärsia riigi tuumikala (tulevane Iraani provints Fars). Meedia sattus sõltuvusse Assüüriast.

Umbkaudu 640 eKr vallutas Elami riigi lõpuks Assüüria kuningas Ašsurbanipal. Kui viimane umbes 627. aastal eKr suri, sattus Assüüria kokkuvarisemise äärele. 612. eKr olid iraanlastest meedialased ja sküüdid ning ka babüloonlased Assüüria impeeriumi hävitanud.

Aga ka Babüloonia saatus oli kurb. 6. sajandi keskel eKr vallutas pärslane Kyros II terve Iraani (ka Elami), seejärel kogu Lähis-Ida. 539. aastal eKr langes Kyros II kätte Babüloonia ja nii sai Pärsia esimest korda ajaloos Iraagi oma kontrolli alla. Tekkis esimene pärslaste impeerium – Ahhemeniidide impeerium –, mille 4. sajandi II poolel eKr vallutas Aleksander Suur.

Iraani tõus

Iraanis ja Iraagis asuvate riikide, rahvaste ja hõimude võitlused jätkusid ka hiljem, näiteks Rooma impeeriumi (hiljem Bütsantsi kui Rooma järglase) ning Sassaniidide impeeriumi domineerimise ajal kuni viimaste hävinguni 651. aastal pKr. Ent Rooma ja Iraani suhted, sealhulgas ka sõjalised kokkupõrked, algasid tegelikult veel mitu sajandit varem, veel umbes 300 aastat enne seda, kui Iraani suurkuningas Ardašir I (224 või 227–241 või 243 pKr) Sassaniidide dünastiast oma Sassaniidide impeeriumi Iraani aladele rajas.

Sassaniidide-aegne Pärsia (224–651 pKr) ja Rooma impeerium, tema järglasena Bütsants sõdisid nii palju, et see näib lausa lakkamatuna. Bütsantsi ja Sassaniidide laastavad sõjad, eriti 5.–7. sajandil pKr, kurnavad impeeriume nii tugevalt, et mõlemad langevad 7. sajandi keskel üsna kergelt araablastele saagiks.

Bütsants jääb küll riigina püsima, kuid kaotab oma valdusi, teiste seas ka Egiptuse, Süüria ja Palestiina. Sassaniididel läheb aga veel kehvemini: nende impeeriumi hävitavad prohvet Muhammadi järglased – kaliifid – lõplikult 7. sajandi keskpaigaks. 651. aastal kaotab viimane Sassaniidide kuningas võimu. See ja 636. aastal aset leidnud Kadisia lahing on võtmehetked, mida võib vaadelda pärslaste ja araablaste rivaalitsemise algusena.

Kuna Araabia kalifaat nõrgenes kiiresti, suutsid Iraani alad juba suhteliselt varakult iseseisvuda ja vaatama sellele, et islam oli Iraanis zoroastrismi asemel muutunud valitsevaks usundiks, polnud iraanlased araablaste kohalolekuga Iraagi aladel sugugi rahul. Nende meelest kuulusid Iraak ja ka teised alad ajalooliselt ju Sassaniidide impeeriumi koosseisu.

Vahepeal, 13. sajandil käisid tormina läbi terve Lähis-Ida ja Kesk-Aasia mongolid, kellel õnnestus see, mis polnud õnnestunud Iraanis valitsevatel dünastiatel – hävitada araablaste Abbasiidide kalifaat.

Iraani võimsuse taastamist seostakse Safaviidide (e Sefeviidid) dünastiaga, kellel õnnestus 16. sajandi alguses luua Iraani aladel võimas impeerium. Nad üritasid oma ajalugu seostada hiilgava Sassaniidide ajastuga.

Isegi veel 20. sajandil on Ahhemeniidide ja Sassaniidide dünastiad olnud Iraani jaoks kuldse ajastu etalonid. Näiteks viimased Iraani šahhid kasutasid kuni 1979. aastani Sassaniidide kuningate muistset tiitlit šāhanšāh ehk «kuningate kuningas», see mõiste ulatub koguni Ahhemeniidide aega.

Safaviidide suurriigi rajajaks oli andekas väejuht, riigimees ja poeet Ismail I (16. sajandi algus), šiiidid olid juba tollal Iraanis valitsevaks ning sunni moslemeid kiusati taga. Ismailil oli üks väga tõsine vastane – Ottomani impeerium, mille võimsus ja prestiiž suurenes eriti tänu Konstantinoopoli vallutamisele 1453. aastal ja Bütsantsi impeeriumi hävitamisele.

Türgi ja Iraani vahel toimus mitu sõda. Türgi sultan Selim I oli suur vallutaja ja üsna julm valitseja. Lisaks oli ta sunniit ega sallinud šiiite. Tulnud 1512. aastal võimule, alustas Selim oma valitsemist sellega, et käskis tappa 40 000 Anatoolias elanud šiiiti. See oli ka poliitiline samm Iraani valitsevate šiiitide heidutamiseks.

1514. aastal tegi Selim sõjaretke Iraani vastu eesmärgiga sealseid šiiite kui ketsereid karistada. Selim I oli võidukas ja purustas Iraani šahhi armee. Iraani jaoks oli see suur lüüasaamine. Türklaste armee oli moodsam, Euroopa sõjavägede eeskujul üles ehitatud, ja neil oli 300 kahurit. Arvatakse, et just kahurite kasutamine saigi otsustavaks. Selim I vallutas Egiptuse, Palestiina ja muud alad.

Selimi poeg sultan Suleiman I (1520–1566) sõdis aktiivselt Iraani šahhi Tahmasp I (1524–1576) vastu. Taas oli üheks põhjuseks sunniitide tagakiusamine šiiitlikus Iraanis. 1534. aastal tungisid türklased Tabrizi linna (Lõuna-Aserbaidžaan). Suleiman I läks Bagdadi suunas ja see andis lahinguteta alla. Iraagist sai provints Ottomani impeeriumi koosseisus.

Türklased ja iraanlased pidasid veel hiljem sõdu Iraagi, aga ka Aserbaidžaani ja muude alade pärast. Lõpuks lepiti kokku ja 29. mail 1555. aastal sõlmiti rahu, millega Iraan kaotas palju alasid, ka Iraagi, mis läks üle Türgile.  

Iraani šahh Abbas I Suur (1587–1629) oli edukas valitseja ja andekas väejuht ning otsustas Ottomani impeeriumile kätte maksta, vallutades kaotatud alad tagasi. Safaviidide suurriik saavutas nüüd oma võimsuse tipu. 1603–1607 vallutas Abbas tagasi kõik alad, mis olid Iraanil Türgile läinud. Rahuleping sõlmiti Istanbulis 1612. aastal.

Sõjategevus puhkes taas 1616. aastal, kuid Abbas I purustas Türgi armee ja 1618. aastal sõlmiti Iraani kasuks uus rahuleping. Aga juba viis aastat hiljem algas taas sõda: Bagdadis algas türklaste vastu mäss ja Abbas I alustas jälle sõjategevust. Lõpuks vallutas Iraan Bagdadi ja nüüd oli terve Iraak taas Safa­viidide võimu all. Paraku ei kujunenud 17. sajandi II pool Iraani jaoks enam nii edukaks, 18. sajandi I esimesel poolel läks neil juba üsna halvasti – Safaviidide impeerium käis alla ja hävis 1720–1730ndatel.

Lääneriikide huvid

18. sajandil ja 19. sajandil pidas Iraan mitmeid sõdu. Qajari (Kadžaaride) dünastia ajal (18. sajandi lõpp kuni 1925. aasta) kaotas Iraan palju alasid. 19. sajandil sekkusid Iraani asjadesse Euroopa suurriigid – Suurbritannia ja Venemaa. Käimas oli võitlus nende mõjusfääride pärast Idamaades. Britid said oma kontrolli alla India ja Afganistani, Venemaa tahtis kontrollida Kesk-Aasiat ja Kaukaasiat.

1925. aastal kukutas Reza Pahlavi (1925–1941) viimase Qajari dünastia valitseja ja sai uueks Iraani šahhiks. Võimule pääses Pahlavi dünastia, kes valitses Iraani 1979. aastani. Pärast I maailmasõda, mil Iraak vabanes Inglismaa ülemvõimust (1932. aastal), kujunesid Iraagi ja Iraani suhted rahumeelsemaks. 1920ndate lõpus ja 1930ndatel olid Iraak ja Iraan isegi koostöö lainel.

1937. aastal lahendasid Iraak ja Iraan vaidluse Pärsia lahes asuva strateegiliselt ülitähtsa veetee Shatt al-Arabi üle. Rahumeelsed suhted jätkusid ka pärast II maailmasõda.

14. juulil 1958. aasta kukutati Iraagis monarhia ja Iraagist sai vabariik. See tõi mõneks ajaks kaasa Iraagi ja Iraani suhete halvenemise, aga see oli lühiajaline nähtus. Sõbralikud suhted taastusid kiiresti, riikide majanduslik koostöö arenes ja 1967. aastal sõlmiti ka mõlemale soodne kaubanduslik leping.

Kuid sõprus ei kestnud enam väga kaua. Juba 1969. aastal hakkas olukord muutuma – 19. aprillil kuulutas Iraan, et ütleb üles 1937. aasta lepingu, ja süüdistas Iraaki ekspansionismis.

See ei saanudki Iraagi valitsusele meeldida. 1970. aastal toimus Iraagis riigipöördekatse ja nüüd süüdistas Iraak selles täiesti otseselt Iraani. Hõõrumistest kasvas välja tüli. Näiteks 1971. aasta novembris hõivasid Iraani väed mõned Pärsia lahes asuvad saared. See ärritas Iraaki.

Iraanile omakorda ei meeldinud Iraagi ja NSV Liidu lähenemine. Näiteks 1972. aasta veebruaris käis Moskvas Iraagi riigi ametlik delegatsioon, keda võeti vastu kui parimaid sõpru. Talvel 1973/1974 puhkeski Iraani ja Iraagi vahel lühiajaline sõda.

Iraani šahh Mohammad Reza Pahlavi kritiseeris teravalt Iraagi valitsuse poliitilist kurssi ning nägi selles ohtu Iraanile ja oma mõjuvõimule Lähis-Idas. Iraak vastas sellele oma ajalehtedes, raadios ja televisioonis Iraani kritiseerides. See oli infosõda, kus kasutati ohtralt kõikvõimalikke propagandameetmeid ning üritati õõnestada üksteise välis- ja sisepoliitikat.

Kuid Iraaki valitsenud grupeering teadis, et Iraak oli veel liiga nõrk, et alustada sõjategevust Iraani vastu. Seepärast ei soovinud Iraaki valitseva Ba’athi partei liidrid veel sõda ning püüdsid küsimusi esialgu rahumeelselt lahendada. Probleeme oli mitmeid, näiteks piiri­küsimused, samuti rahvusvähemuste teema jne.

Kurnatud Iraak

Konflikt Iraani ja Iraagi vahel küpses ja 1980. aastal algas kahe riigi vahel uus sõda. Iraak oli sõjaks üsna hästi valmistunud. Iraan oli alguses nõrgem, sest vahepeal vahetus Iraanis võim – monarhia oli kukutatud, šahh põgenes riigist. 1979. aastal toimunud nn islamirevolutsiooni järel kuulutati välja Iraani Islami Vabariik.

Revolutsiooni juhiks oli Iraani šiiitide usuliider ja vaimulik (ajatolla) Ruhollah Homeini, kellel olid radikaalsed vaated ning kes just islamivabariigi rajamiseks naasis pärast pikka pagendust 1979. aasta alguses Teherani.

1980. aastal alustas Iraak sõjategevusega tungides Iraani aladele. Alguses oli Iraak üsna edukas, kuid seda ei suudetud ära kasutada. Hiljem olukord muutus ning Iraan hakkas initsiatiivi enda kätte võtma. Selget ülekaalu ei õnnestunud saavutada kummalgi. Sõda kestis kaheksa aastat, oli väga kurnav ja laastas mõlema riigi majanduse. Sõja lõpuks ei saavutanud kumbki riik sisuliselt midagi.

Eriti rängalt kannatas sõja tagajärgede all Iraak, kes ei suutnudki sellest toibuda. Pärast Iraagi-Iraani sõda sõdis Iraagi valitseja Saddam Hussein veel kahel korral: 1991. aastal Lahesõjas ja 2003. aastal USA vägede vastu. Viimane läks diktaatorile maksma võimu ja lõpuks ka elu.

Praegu on Iraak sõdadest täiesti laastatud, nõrk ning olukord on siiani väga ebastabiilne. Iraan seevastu tundub olevat majanduslikult üsna heal järjel.

Iraak

Pindala 438 300 km2

Rahvastik 26 miljonit

Pealinn Bagdad

Riigikeel araabia keel

75% rahvastikust on araablased, suurim rahvusvähemus on kurdid. 62% iraaklastest on šiiidid,
34% sunniidid, 3% kristlased

Iraan

Pindala 1 648 195 km2

Rahvastik 69 miljonit

Pealinn Teheran

Riigikeel pärsia keel

51% rahvastikust on pärslased, suurim rahvusvähemus on aserid. 89% iraanlastest on šiiidid,
9% sunniidid

Allikas: «Eesti entsüklopeedia», Vikipeedia