AK ⟩ Ellipsi kirjanduskool: lähilugemine – mis ja kuidas?

Lisanna Lajal Foto: Erakogu

Mis kasu on lähilugemise meetodist kirjandusteoste analüüsimisel ja kuidas seda tõhusalt rakendada, sellest kirjutab Tartu Ülikooli kirjandustudeng Lisanna Lajal.

Lähilugemine on süvenenud ja detailidesse laskuv lugemine. Tavaliselt püütakse selle käigus leida teksti iseloomulikumad omadused või võetakse vaatluse alla üks kindel külg teoses, näiteks luuletuse rütm või ruumi kujutamine romaanis. Lähilugemine on ülelugemine: mitte liialduse, vaid korduvuse mõttes. See tähendab, et ühest lugemiskorrast enamasti ei piisa. Analüüs võib toimuda suuliselt, kuid mõtte konkretiseerimiseks on parem see siiski kirja panna.

Lugemist võib alustada küsimusest: mida tahab tekst mulle öelda? Kui sellise häälestatusega lugema hakata, on suhe avatud ning palju rohkem teosesse kätketust jõuab lugejani. Siit edasi saab küsida: mis viisil on see kirja pandud? See on küsimus vormist, mis hõlmab enda alla palju alaliike, mida kõike siinkohal käsitleda ei jõua. Üheks käepäraseks lugemisabiliseks on siinkohal «Poeetika. Gümnaasiumiõpik» (Merilai, Saro, Annus; 2007). Järgnevalt aga paar tekstivälist teed, kuhu lähilugemine võib juhatada.