/nginx/o/2021/07/15/13918888t1h94ba.jpg)
Mis kasu on lähilugemise meetodist kirjandusteoste analüüsimisel ja kuidas seda tõhusalt rakendada, sellest kirjutab Tartu Ülikooli kirjandustudeng Lisanna Lajal.
Lähilugemine on süvenenud ja detailidesse laskuv lugemine. Tavaliselt püütakse selle käigus leida teksti iseloomulikumad omadused või võetakse vaatluse alla üks kindel külg teoses, näiteks luuletuse rütm või ruumi kujutamine romaanis. Lähilugemine on ülelugemine: mitte liialduse, vaid korduvuse mõttes. See tähendab, et ühest lugemiskorrast enamasti ei piisa. Analüüs võib toimuda suuliselt, kuid mõtte konkretiseerimiseks on parem see siiski kirja panna.
Lugemist võib alustada küsimusest: mida tahab tekst mulle öelda? Kui sellise häälestatusega lugema hakata, on suhe avatud ning palju rohkem teosesse kätketust jõuab lugejani. Siit edasi saab küsida: mis viisil on see kirja pandud? See on küsimus vormist, mis hõlmab enda alla palju alaliike, mida kõike siinkohal käsitleda ei jõua. Üheks käepäraseks lugemisabiliseks on siinkohal «Poeetika. Gümnaasiumiõpik» (Merilai, Saro, Annus; 2007). Järgnevalt aga paar tekstivälist teed, kuhu lähilugemine võib juhatada.
Esiteks võiks tähele panna tekstidevahelisi vihjeid, näiteks motosid. Moto, nagu ka pealkiri, on teksti mudeldav üksus, mis peaks andma suuna kogu lugemisele. Kui tavaliselt on teosel üks moto, siis näiteks Karl Ristikivi «Hingede öös» on igal peatükil eraldi moto. Selleks et analüüsiga süvitsi minna, tasuks kindlasti välja otsida, kust on moto pärit ning milliseid seoseid nende teoste vahel leidub. Kui viide on täispikale teosele, võib see olla võetud käesoleva teose aluseks ehk alltekstiks. Viite teisele tekstile loob ka kirjandusloost kuulsa tegelase nime või kindla žanrivormi kasutamine. Omal moel on iga teos suhtes varem kirjutatuga.
Üldiselt kehtibki lähilugemise puhul reegel: mida rohkem oskad küsida, seda rohkem saad teada.
Teine viis lugemiskogemusest enamat võtta on otsida seoseid poliitilise ning üldkultuurilise ajalooga. Näiteks kui lugeda eesti 1950.–60. aastate kirjandust, võib olla kindel, et kohates sõna «sula», väljendab see inimese siseelu kõrval ka poliitilist olukorda. Samuti võib esitada küsimusi tegelaste olmelise olukorra ning väärtushinnangute kohta, et saada ilukirjandusest ajalooalast teavet või aimdust. Muidugi saab ajaloolist teavet ka kauglugedes, kuid kogemuse rikastamisele aitab kaasa konkreetse küsimuse sõnastamine ja selle kaudu lähenemine.
Üldiselt kehtibki lähilugemise puhul reegel: mida rohkem oskad küsida, seda rohkem saad teada. Kõige parem viis lähilugemiseks on mitmekordne lugemine, keskendudes igal korral konkreetsele küsimusele. Suulisest arutlusest on mõistlik liikuda edasi kirjaliku analüüsi juurde, mida võiks jälle mõne teise lugejaga arutada. Konkreetse teksti lähilugemine võib viia, ja enamjaolt viibki, teiste raamatute, ajastute ning kultuuride laia maailmani. Kindel on see, et iga teksti ei jõua ega peagi süvitsi analüüsima ning parimate teoste juures jääb alati midagi kättesaamatuks.