Helir-Valdor Seeder: äraspidine piiridemokraatia Euroopa Liidu piiridel tuleb lõpetada

Helir-Valdor Seeder Foto: Gert Tali

• Põgenikelaagrite ehitamisega probleemi ei lahenda
• Ainus lahendus on tugev piirikontroll ja migrantide tagasi saatmine
• Eesti kui Euroopa Liidu piiririik peaks sel teemal initsiatiivi näitama

Kõikide Euroopa Liidu riikide huvides on, et ebaseaduslike piiriületajate organiseeritud suunamine Euroopasse lõpeks ja piiririigid näitaksid üles kindlameelsust ning nõuaksid solidaarset vastuhakku sisserändajate kasutamisele relvana, mis on rünnak Euroopa Liidu vastu, kirjutab Isamaa esimees Helir-Valdor Seeder.

Massiline sisseränne (sh ebaseaduslik sisseränne) on aastakümneid Lääne-Euroopa riike räsinud probleem. Selle probleemi peamine põhjus on tõsiasi, et paljud sisserändajad on pärit Vahemere-tagustest maadest, kus valitseb teistsugune kultuuriline ja usuline taust, mis omakorda on takistuseks sisserändajate lõimumisel.

Kui aastaid üritasid Lääne-Euroopa poliitikud selle probleemi eest pead jaanalinnu kombel liiva alla peita ja sisserändeprobleemi eitada, siis 2015. aasta migratsioonikriisi järel toimus teatav suhtumise muutus ning sisserände üle algasid teravad arutelud. Ühelt poolt kõlas lühinägelik seisukoht, et massiline sisseränne on kasulik ja pakub lahendust madala sündimusega ja vananeva elanikkonnaga riikidele. Teisalt tõdeti, et massiline võõramaalaste saabumine on toonud kaasa paralleelühiskondade tekke, kuritegevuse kasvu ja ridamisi sotsiaalseid probleeme ning surve riigieelarvele.

Kuus aastat tagasi seisime vastu Euroopa Komisjoni pakutud sundkvootidele ning pooldasime seisukohta, et parim viis kontrollimatu sisserände ohjeldamiseks on tugev ELi välispiiri kontroll. Seejuures oli oluline kokkuleppe saavutamine Türgiga, et pagulasvood läbi Türgi peatuksid. Nüüd on sisserändeprobleem taas kord jõudnud meie õuele, sest Leetu on hakanud Valgevenest saabuma massiliselt ebaseaduslikke piiriületajaid. See ei ole juhtunud iseenesest, selle sammu taga on selgelt näha Valgevene ja Venemaa katset kasutada piiriületajaid Leedu-vastase hübriidsõja relvana.

Eesti valitsuse otsus saata rändekriisi sattunud Leedule appi kümme politseinikku on kahtlemata tervitatav. Otsese abi kõrval näitab see ka solidaarsust ja koostöövalmidust. Aga see pole piisav. Naiivsed on seisukohad, et rändekriisiks valmisolekuks Eestis on vaja täiendavalt tõlke ja majutusvõimalusi. Nii Eesti valitsus kui ka kogu Euroopa Liit peaksid mõistma, et põgenikelaagrite ehitamisega probleemi ei lahenda. Piir kinni ja ebaseaduslikud sisserändajad tagasi. See on lahendus ja selge signaal nendele, kes ebaseaduslike piiriületajatega manipuleerivad, seda korraldavad või vahendavad. Maismaapiiri ületajatel ei ole uppumisohtu nagu Vahemere ületajatel.

Leedut tuleb tunnustada kiire ja adekvaatse reageerimise eest ootamatule rändekriisile: kriisi kuulutamine hübriidsõjaks, pöördumine Euroopa Liidu poole, riigisiseste seaduste muutmine, piirikontrolli tugevdamine on õige reaktsioon. Siinkohal on sobilik meelde tuletada eelmise valitsuse ettenägelikku algatust välismaalaste seaduse muutmisel, mis pälvis rohkesti kriitikat. Muudatuse üheks osaks oli massilise sisserände korral ebaseaduslike piiriületajate kinnipidamisaja pikendamine. Analoogsete seadusemuudatustega tegeleb praegu Leedu.

Sündmuste järel lohisemise asemel peaks Eesti kui Euroopa Liidu piiririik sel teemal initsiatiivi näitama ja nõudma solidaarset vastuhakku sisserändajate kasutamisele relvana.

Sisserände küsimuses tuleb eristada kvalifitseeritud tööjõudu, pagulasi ja n-ö majanduspõgenikke. Kui võrrelda nende gruppide proportsioone, on selge, et suurema osa sisserändajatest moodustavad majanduspõgenikud. Seega on sisserändesurve peamiseks põhjuseks Vahemere-taguste maade majanduslik mahajäämus ja sealse rahvastiku kiire juurdekasv ning madal sündimus Euroopa riikides. Sisserändemagnetiks on ka mitmete Lääne-Euroopa riikide helded toetussüsteemid, mis sisserändajaid ligi meelitavad. Soovitakse tulla just sellistesse heldete toetussüsteemidega riikidesse nagu Saksamaa või Rootsi, transiitriikidena kasutatakse kõiki sobivaid võimalusi. Leedus kanda kinnitanuna on Valgevenest tulnu pääsenud üle Euroopa Liidu piiri ja jõudnud lähedale oma eesmärgile – pääseda mõnda Lääne-Euroopa heaoluriiki.

Probleem püsib seni, kuni piiririkkujail lastakse takistamatult Euroopa Liitu siseneda, et siis alles arutama hakata, mida nendega peale hakata. ELi välispiiridel tuleb kehtestada rahvusvahelises koostöös tugev ja tõhus piirikontroll ning põhjuseta saabunud migrandid tagasi saata. Muud lahendust ei ole. Ajutiste laagrite püstitamine ainult pikendab agooniat nii saabujate kui ka vastuvõtva riigi jaoks. Ajutisest saab püsiv ning suletud maa-alal hakkab lokkama kuritegevus. Samuti tähendab iga ebaseaduslikult riiki saabunule kulutatud euro kasu kuritegelikule maailmale – inimkaubitsejatele ja sellistele väljapressijatele nagu Lukašenka. Iga ELi-poolne järeleandmine teeb neid tugevamaks. Sündmuste järel lohisemise asemel peaks Eesti kui Euroopa Liidu piiririik sel teemal initsiatiivi näitama ja nõudma solidaarset vastuhakku sisserändajate kasutamisele relvana.

Ja siin ei oleks Eesti kindlasti üksi, sest mitmed Euroopa riigid on mõistnud sisserändeprobleemi tõsidust ja hakanud ka oma seadusi karmistama. Näiteks on seda teinud Taani, samal ajal arutab oma seaduste karmistamist ka Suurbritannia, kus plaanitakse hakata ebaseaduslikke sisserändajaid karistama kuni 4-aastaste vanglakaristustega. Jääb loota, et ka Eesti valitsus astub kiiremas korras samme sisserändeprobleemi ennetamiseks, sealhulgas piirikontrolli tugevdamiseks ja ka Euroopa tasemel toimivate lahenduste leidmiseks. Ebaseaduslike sisserändajate kasutamine Euroopa Liidu liikmesriikide vastu saab lõppeda ainult siis kui kõik ELi liikmesriigid teadvustavad välispiiri kaitse olulisust ühise ülesandena ja on valmis langetama julgeid otsuseid ja rakendama tegelikult toimivaid lahendusi, mitte mängima lõputut «piiridemokraatiat».