Mihkel Kunnus: käed eemale veganitest!

Fookuse toimetaja Mihkel Kunnus. Foto: Sander Ilvest

Pikalt arvati, et üks esimesi «hukas nooruse» üle kurtjaid oli vananemisest pahuraks muutunud filosoof Platon «Seaduste» kaheksandas raamatus, aga siis kraabiti Sumeri aladelt välja 4000 aasta vanune savitahvel samasuguse hädaldamisega. Ses mõttes on tegu väga väärika hädaldamistraditsiooniga. Üheks põhjuseks on sageli see, et põlvkondade väärtusorientiirid ja -hierarhiad muutuvad ja nii ongi tulemuseks, et noortele ei lähe sedavõrd korda need asjad, mis lähevad vanadele, ja vastupidi. Üks neist on kahtlemata suhe toitu.

Kirjutama ajendas mind Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja esimehe Roomet Sõrmuse tiraad «kui keelaks kohaliku põllumajanduse üldse ära?» (PM 13.VII), kus veganitest punutakse mingi hirmus õlgdeemon. Ometi võiks paljud veganid olla kohaliku põllumehe head liitlased.

Veganlusel kui moraalsel liikumisel on kaks peamist allikat, mis indiviidi tasandil tihti kattuvad ja vastastikku võimendavad, aga ei pruugi. Üks on vastumeelsus tööstusliku lihatootmise vastu, mis on enamasti väga julm ja jõhker. Tsiteerin selle kinnituseks kedagi, kes on sotsiodemograafilistelt parameetritelt väga kaugel stereotüüpsest veganiaktivistist, nimelt väga head loomatundjat, 70-aastast valget heteromeest, rohkete akadeemiliste tunnustustega primatoloogi Frans de Waali: «Kuigi mul ei ole lihasöömisega mingit probleemi, on siiski väga palju ebameeldivat selles, kuidas me loomi kohtleme, kuidas neid peame, transpordime ja tapame. Nende elutingimused äratavad meelepaha ja vahetevahel on tegu suisa julmusega. /.../ Mina igal juhul imetlen neid [veganite] jõupingutusi ja olen liitunud nendega oma ebatäiuslikul vabamõtleja viisil, kõrvaldades oma pere köögist praktiliselt kõik, mida võib nimetada imetajate lihaks. /.../ Taimedele tuginev toidurevolutsioon kogub jõudu, mis loodetavasti sunnib lihatootjaid nende meetodeid muutma. Oleks suurepärane, kui inimkond suudaks piirata oma lihasöömist kaks korda väiksemaks, mis omakorda võiks drastiliselt parandada nende loomade elu, keda süüakse.» («Mama viimane kallistus» lk 242.)