Peep Ilmet: Maa, Keel, Meel

Peep Ilmet Foto: Liis Treimann

Maa, Keel, Meel. Need on eesti kultuuri kõige põhilisemad mõisted. Kõik need mõisted on tohutu mahukad ja kätkevad endas nii tõmbe- kui tõukejõude, kuid ikkagi kulgeb kogu me elu just nende kolme, omavahel seotud ja põimunud mõiste jõuväljas.

Maa, kus olla, on eesti kultuuril olemas. Maa säilimise tagajaks on riik. Juhan Liiv: «Ükskord kui selge mõte, ükskord on Eesti Riik.» Praeguse maailmakorralduse juures pole tugevamat tagatist kuskilt võtta.

Oma eriline Keel on meil olemas. Praegu on see õigusega ka ainuke riigikeel, sest selle riigi on loonud eesti keelt kasutanud ja kasutavad inimesed. Ja tänu lugematute inimeste pühendumisele on see nii arenenud keel, et katab kõik inimtegevuse alad hällist hauani ja mikrokosmosest makrokosmoseni. Selleni pole kahjuks jõudnud paljud, meist kümneid kordi arvukamad rahvad.

Kuigi üksainus eri keel ei pea olema riigi puhul vältimatu, on keel kui kogu inimestevahelise informatsiooni kandja kõige alus. Eesti kohta võib öelda, et eesti keel on siin kõige levinum usutunnistus. Jälle Juhan Liiv: «Minu erakond on eesti keel.»

Meel, mentaliteet kui soovite (vt võõrsõnade leksikon!), on meil samuti olemas, kuid selle määratlemine kõigub kõige algelisematest käibefraasidest kõige udusemate üldistusteni. «Ja lõplikult me selgitame, kes on meist õige eestlane.»

Maast, Keelest ja Meelest kirjutan just pikemat raamatut, kuid siin tahaks kõigilt nüridelt vürtspoodniku kalduvustega tegelastelt küsida: «Kas see kasu, mida saadakse eesti keele vahetamisega inglise keele vastu, kaalub üles selle kahju, mida tekitatakse elu kõiki tahke hõlmava eesti keele kadumisega kogu maailma kultuurikaardilt? Mille poolest on see vähem kuritegelik kui terve linna mahapõletamine, genotsiid või terve looduskoosluse hävitamine?»

Nagu ka Ilmar Tomuski artikkel näitab, viib inglise keele riigikeeleks muutmine eesti keele kohe kiirendatud korras paratamatu hääbumiseni kõigil elualadel.