Jarmo Mäkelä: nii võltsiti valimistulemust

Jarmo Mäkelä Foto: Pm

Valimiste rahvusvahelise jälgimise ajalugu on lühike, ent selle eest värvikas. Seda ja ajaloo õpetusivasid käidi üle-eelmisel nädalal nelja asjatundja jõuga läbi Helsingi Ülikooli Aleksandri Instituudi korraldatud üritusel nimega «Kas valimistel on vahet?».

Valitsused kutsuvad valimistele vaatlejaid saamaks neilt kinnitust, et valimised on olnud «vabad ja ausad». Kui vaatlejad selle fraasi välja ütlevad, on valitute õiguslik ja moraalne esinduslikkus nii siseriiklikult kui rahvusvaheliselt plekitu. Vaatlejate kutsumisel on siiski omad riskid. Kui jäädakse vahele pettuste ja sulitempudega, on tagajärjeks poliitilised raskused, koguni majanduslikud kaotused – nagu Valgevenes pärast viimatisi presidendivalimisi.

Kõigi OSCE liikmesriikide kõiki valimisi pole võimalik valvata. Siiski pole ükskõik, kuidas vaadeldavaid valitakse. Valimiste vaatlemine on kõige rohkem võite toonud endisel Nõukogude Liidu territooriumil. Aga, nagu seminaril muuseas märgiti, Al Gore’ist oleks tõenäoliselt saanud USA president, kui OSCE oleks vaadelnud 2000. aastal valimisi Floridas, oma liikmesriigis USAs.  

Valimistulemuste võltsimisega hakatakse pihta aegsasti enne valimispäeva. Valimistulemust püütakse tagada tegevustega, mis seonduvad parteide moodustamisega, nende tegevusvõimalustega ja võimekusega kandidaate esitada, kampaania rahastamisega ning ennekõike kandidaatide nähtavusega meedias.

Võltsimistele valimispäeval minnakse välja alles hädaolukorras. Siis lastakse oma­inimestel hääletada mitu korda, valimiskasti lisatakse sedeleid, hääli loetakse valesti ja teatatakse valest tulemusest jne.
Igaüks saab aru, et niisuguseid asju ei tehta rahvusvaheliste vaatlejate silme all. Seepärast alustatakse valimiste jälgimist vähemalt kuus nädalat enne valimiste päeva.

Parteide ja kandidaatide toetuse kohta hangitakse teavet muid meetodeid kasutades. Valimiste päeval tehakse lävepakuküsitlusi ja võrreldakse neid ametliku tulemusega või kasutatakse häälte tõenäolise jagunemise hindamiseks statistilist analüüsi.  

Ühtse Venemaa vilets tulemus duumavalimistel ahvatles võime täitma Moskvas ja Peterburis valimiskaste lisasedelitega. Nii tõusis nende piirkondades ametlik hääletamisest osavõtnute protsent.

Statistilisest analüüsist paistab see välja nii, et mida suurem on piirkonnas osavõtnute protsent, seda suurem on toetus Ühtsele Venemaale. Kui võltsitud lisasedeleid oleks lastud valimiskastidesse ühtlaselt kõigis valimisjaoskondades, poleks valimispettus sellisel moel statistiliselt tõendatav.

Soomes elame me usus, et meie valimissüsteem on maailma parim ning valimised on nii vabad ja ausad, kui need üldse olla saavad. Soome kõige kogenum valimiste vaatleja Kimmu Kiljunen nii ei arva.

Ta räägib, et on OSCE vaatlejana saadud kogemusi rakendanud Soome valimistel, ning pöörab tähelepanu kolmele asjaolule: endiselt on probleeme valimiste rahastamisega, ehkki varasemast vähem; valimispiirkondade jagamisest tulenevalt pole riigi erinevates osades elavate inimeste hääled sama kaaluga; ja mis halvim, meedia valitseb valimiste protsessi üle.

See paistab välja, vaadates, kui ühtne oli geograafiliselt presidendivalimiste esimeses voorus see piirkond, kust said edasi Niinistö ja Haavisto.

Sealt jookseb «Lõuna-Soome meedia» poliitilise hegemoonia piir. See on müür, mille all põhja poolt rünnanud Väyryneni jõud rauges. Ehk nagu ajakirjanik Juha Akkanen tabavalt märkis (HS, 26.01): «Mida kaugemal valija Helsingi ringteest elas, seda kindlamini hääletas ta Väyryneni poolt» – ja vastupidi.