• Brüsselist anti signaal, et fossiilkütusel põhinev majandus on minevik
  • Euroopa Liit võtab rohepööret väga tõsiselt
  • Roheline kokkulepe tabab valusamini Ida-Euroopa liikmesriike
Päeva karikatuur 15.07.2021 FOTO: Urmas Nemvalts

Euroopa Komisjoni eilsed ettepanekud roheliseks kokkuleppeks väljuvad tavapärasest energiasektorist, minnes kaugemale kui kunagi varem ja ulatudes meie igapäevaellu. Eesti huvi on jälgida, et roheline kokkulepe ei haavaks ühiskonna sotsiaalset poolt ega jätaks meid diplomaatilisse isolatsiooni.

Pole kahtlust, et me elame klimaatiliste muutuste ajal. Pole kahtlust ka selles, et midagi peab selles osas ette võtma. Ent küsimus on, mil määral seda teha. Euroopa Komisjon andis eile sellele küsimusele oma vastuse, vajutades kliimapiirangute asjus pedaali põhja.

Euroopa Komisjon soovib 2030. aastaks vähendada kasvuhoonegaaside netoheidet vähemalt 55 protsenti, võrreldes 1990. aasta tasemega. Põhimõtteliselt andis Brüssel signaali, et fossiilkütusel põhinev majandus on minevik. Näiteks peavad olema autod 2035. aastaks heitevabad, mis tähendab sisuliselt, et uusi sisepõlemismootoriga autosid siis enam ei toodeta. Eesti avalik sektor peab senisest kiirema tempoga hakkama renoveerima hooneid. Selliseid näiteid võib tuua veel.

Tasub rõhutada, et tegemist on Euroopa Komisjoni ettepanekutega. Et see muutuks Euroopa seaduseks, läheb vaja ka liikmesriikide ja Euroopa Parlamendi nõusolekut. Sestap tuleb ettepanekute paketti Eestis hoolikalt lugeda ja konsulteerida erinevate huvirühmadega, kes on nendest ettepanekutest puudutatud.

Oma huvide kaitsmiseks peaksime leidma liitlasi. Roheline kokkulepe tabab Ida-Euroopa liikmesriike valusamini, sest seal on fossiilkütuste osakaal majanduses suurem ja keskmine elatustase madalam kui Lääne-Euroopas. Sellest järeldub, et töö peab käima kahel rindel korraga – kodus ja Euroopas. Käed rüpes istumine meid muudatustest ei päästa ja Eesti poliitikud peaksid mõistma, et Euroopa Liit võtab rohepööret väga tõsiselt.

Siiski on võibolla kõige tõsisem aspekt rohelise kokkuleppe juures, et see sunnib meid ennast muutma oma igapäevaseid harjumusi.

29

Siiski on võibolla kõige tõsisem aspekt rohelise kokkuleppe juures, et see sunnib meid ennast muutma oma igapäevaseid harjumusi. Kui palju kasutada (ühis)transporti, mida süüa ja millises majas elada – need olid enamasti küsimused, mis kuulusid igaühe eraellu. Nüüd aga ähvardavad need muutuda osaks poliitikast. Taasiseseisvusaeg on tähendanud ka pea piiramatut tarbimist, seda just vastandina nõukaaja tühjadele poelettidele. Kuid nüüd seisab ülima tõenäosusega ees aeg, millal peame oma tarbimist taas piirama hakkama.

Euroopa Komisjon on ise aru saanud, et roheline kokkulepe võib tabada valusalt elanikkonna vaesemaid kihte, ja pakkunud välja ka vastavaid leevendusmeetmeid. Kuid kas nendest piisab?

Samas on ette näha, et Euroopa Komisjoni ettepanekud ei kulge tõrgeteta. Esmalt on finants-, majandus-, rände- ja koroonakriisi tõttu vähenenud Euroopa Komisjoni enda poliitiline legitiimsus ja võim on nihkunud rohkem liikmesriikidele. Just viimased peavad olema kliimapiirangute osas ettevaatlikud – meenutagem kasvõi Prantsusmaal toimunut, kus president Emmanuel Macroni keskkonnapoliitika tõi tänavatele massilise kollavestide liikumise. Ettevaatust lisavad uudised, et ka Euroopa Komisjonis endas polnud kõik rohelise kokkulepe osas ühel meelel. Kuid muutused tulevad, selles võib kindel olla.