Päevatoimetaja:
Mart Raudsaar
Saada vihje

juhtkiri Progressi ei peata (10)

Copy
Kosmoseturismi avapauk.
Kosmoseturismi avapauk. Foto: Virgin Galactic
  • Kosmoseturismi ajastu on alanud
  • See võib anda innovatsioonile tõuke
  • Saavutuse juures tõstatub keskkonnamõju küsimus

Pühapäeval lendasid Briti miljardär Richard Branson ja ta kolm kaasreisijat kosmoselaevaga Virgin Galactic huviretkele maailma äärele. See sündmus avas kommertskosmoselendude ajastu, mille kaugem mõju tsivilisatsioonile on kindlasti märkimisväärne. Milline täpsemalt, on raske ennustada.

Pärast edukat lendu ütles Branson: «Kujutage ette maailma, kus igas vanuses, igasuguse taustaga, igast soost või mis tahes rahvusest inimestel on võrdne juurdepääs kosmosele. Ja kuidas nad, minu arvates, hakkavad innustama meid kõiki siin all maamunal.»

Kuigi kõigi inimeste võrdne ligipääs kosmoselendudele võib olla utoopia, pole põhjust kahelda, et turism ja kommertslennud kosmoses muutuvad tavaliseks juba lähitulevikus. Tehnoloogilist progressi peatada pole võimalik, kasutajate lisandumine elavdab arendustöid, mis muudab uuenduse mõne aja pärast kättesaadavaks paljudele.

Küllap Postimehe lugejad mäletavad omagi kogemusest, kuidas esimesed mobiiltelefonid ilmusid kõigepealt kohvrikujulise aparaadi kujul rikkurite jahtidele ja autodesse, muutusid seejärel prestiižseks aksessuaariks jõukamale rahvale, et lõpuks jõuda tavainimeste taskusse. Ja praegu on iga koolilapse telefon tehnoloogiliselt ja funktsionaalselt ülekaalukalt parem kõige jõukamate ärimeeste omaaegsetest mobiilidest.

Miski ei tule siiski ilma hinnata. Iga tehnoloogiline uuendus nõuab kokkuvõttes rohkem ressursse, isegi kui tehnoloogia ise muutub säästlikumaks: massiefekt muudab tootmise ühelt poolt odavamaks, aga teisalt ökoloogilise jalajälje ressursikasutuse tõttu suuremaks. Ei ole vähimatki põhjust arvata, et kosmosereisidega läheks kuidagi teisiti.

Transport on üks suurima ökoloogilise jalajäljega inimtegevuse valdkondi, andes umbes neljandiku maakera süsinikuemissioonist. Mis puudutab logistikat Maa eri punktide vahel, siis on hakatud mõistma vajadust muuta see keskkonnasäästlikumaks. Kosmosetranspordi ökoloogilisest mõjust esialgu palju ei räägita või siis ollakse optimistlikud. Branson näiteks kinnitab, et kosmoseturism keskkonda ei kahjusta.

Inimkond asub kosmost ekspluateerima, nagu ta omal ajal koloniseeris maakera kaugemadki piirkonnad. Innovatsioon peab andma vastuse, kuidas seda teha elukeskkonda hävitamata.

Kahtlemata ei mõjuta üksikud kosmoselennud üldpilti praegu veel palju, eelmisel aastal oli Maal veidi alla 200 raketistardi, mis on küll neli korda rohkem kui viisteist aastat tagasi. Kuid startide arv suureneb tõenäoliselt hüppeliselt, kui reisid muutuvad regulaarseks.

Branson loodab, et inimesed, kes kosmoses käinud ja meie kaunist koduplaneeti imetlenud, muudavad oma suhtumist keskkonnaprobleemidesse, muutuvad rohelisteks saadikuteks Maa peal. Võibolla see ongi nii, kuid sel juhul oleks siis tegu ühe kulukaima keskkonnateadlikkuse programmiga.

Samas on ka selge, et tagasiminekut ei ole, nagu seda ei ole olnud ka varasematel aegadel. Asi ei piirdu turismiga, inimkond asub kosmoseressursse ekspluateerima, nii nagu ta omal ajal koloniseeris maakera kaugemadki piirkonnad.

Innovatsioon peab andma vastuse, kust need tehnoloogiad ja ressursid tulevad, nii et me oma armast maakera täiesti tuksi ei keera. Tagasi-puu-otsa-mõtteviis jääb tõenäoliselt vaid eskapismiks tundlikule vähemusele. Kui just emake loodus meid kõiki selleks ei sunni.

Tagasi üles