Andres Herkel. FOTO: Konstantin Sednev

Olukord Valgevene-Leedu piiril avab rändesurve meie jaoks uues valguses. See pole kauge probleem Lõuna-Euroopas, vaid siinsamas, meie vahetus läheduses. Senisest selgemini saab selgeks, kes ja kuidas rändesurve pingestamisele kaasa aitab. Tegemist on Valgevene diktaatori Aljaksandr Lukašenka ühemõttelise kättemaksuga Leedule ja Euroopa Liidule, kirjutab kolumnist Andres Herkel.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Eestis teavad vist kõik episoodi Oskar Lutsu «Tootsi pulmast», kus raevunud Kiir enne pulmakülaliste saabumist Ülesoole hiilib, et õllekraan kättemaksuks jooksma jätta ja süldid-viinad puruks peksta. Mõnd Kremli-meelset geopoliitika eksperti jäljendades võime seda nimetada «asümmeetriliseks vastuseks», et nii vastasele kahju teha, ta rivist välja lüüa.

Just selliseid elemente sisaldab Valgevene võimude tegevus, kui nad ise migrandid Iraagist ja mujalt kohale toovad ning kavakindlalt Leedu piirile saadavad. Tavapäraselt pole Valgevene kunagi migratsiooni transiitmaa olnud.

Kui tegemist on asümmeetrilise vastusega, siis millele õieti vastatakse? Vahest sellele, et Leedu on demokraatlik riik, kes toetab naaberriigist pagema sunnitud opositsionääre ning Valgevene küsimust Euroopa Liidus järjekindlalt esil hoiab?

Vaid väga küüniline vaatleja saab siin kõnelda Valgevene siseasjadesse tungimisest, sest esiteks kiusatakse seal inimesi rängalt taga ja teiseks ei sekku peale Venemaa vahetult keegi. Demokraatlik lääs saab avaldada mõõdukat survet, andes mõista, kuidas vaba ühiskond toimib ja vabu inimesi kohelda tuleb. Seega on asi eht-kiirelikus kättemaksus: sina ja su elukorraldus võib parem olla, aga vaata, millist kahju ma sulle teha võin.