Mudlum: suve süda

Mudlum. Foto: Saarte Hääl

Ka keset suve peab aina mõtlema ja mõtlema, kuigi tahaks lihtsalt lamada ja lasta tavapäratult kuumal päikesel enda peale paista, kirjutab kolumnist Mudlum.

See on nüüd käes mis käes. Oma eelmises kolumnis soovisin lootusrikkalt head rahulikku hapukurgihooaega. See lootus on seni suures osas täide läinud. Muidugi poole silmaga inimene ikka jälgib, mis maailmas toimub, aga ei lase ennast sellest suuremat segada. Peab ju ometi saama korraks ka mitte mõelda uue hirmsa delta-laine tulekule.

Usinamad kodanikud muidugi ei maga: Twitteris säutsuvad nii boomer’id kui millenniaalid ühtviisi innukalt, et valitsus on lohe ja magab jälle kõik ohumärgid maha. Aga mida saab selle vastu n-ö personaalsel tasemel ette võtta? Sääsepinin on küll tüütu, aga ei põhjusta suuremat häda ametnike mammutkehale. Riigivalitsemine on üks ääretult inertne tegevus, selleks et seal midagi kardinaalselt muutuks, läheb vaja ilmselt veel suuremat vapustust kui üleilmne pandeemia. Mina tõtt-öelda imestan, et struktuurid ülepea veel püsti seisavad: et prügi veetakse ära, et kraanist tuleb vesi, et ühiskondlik transport toimib, et asju müüakse ja ostetakse, et inimesed ikka muudkui ehitavad ja vuntsivad oma kodusid üles, kuigi neile on poolteist aastat pähe taotud, et surm on järgmise nurga taga. Eks see ole seesama inerts. Võimatu on välja juurida üleüldist elamiseiha, optimismi ja lootusrikkust.

Väikesed nihked muidugi toimuvad. Vaatasin ringi oma kodupoes ja massiliselt on kasvanud kõiksugu öko-, bio-, mahe- jms selliste kaupade osakaal. Heakene küll, jätame selle vahva «käsitöö» kõrvale, käsitöö-kodujuust tuli turule juba mõned aastad tagasi, küll ma püüdsin ette kujutada, kuidas nad käsitsi neid terakesi voolivad, siis neid kenasti ükshaaval mitte-nii-öko-plastkarpi pakivad ja fooliumiga kaanetavad.