AK ⟩ Andres Kraas: minu vaarema ja Eestimaa verine suvi 1941

Leena Simre (1869–1941) Foto: Erakogu

Juuniküüditamine ei olnud ainus Nõukogude võimu poolt 1941. aasta suvel Eestis toime pandud inimsusvastane kuritegu. Täpselt kaheksakümmend aastat tagasi 8. ja 9. juulil korraldasid sakslaste eest põgenevad kommunistid Tartus massimõrva. Sellest, kuidas see kõik ka tema vaarema puudutas, kirjutab ajaloolane Andres Kraas.

Vähe on neid Eesti perekondi, keda nõukogude võimu brutaalsus poleks puudutanud. Üks õudsemaid katsumusi oli 1941. aasta suvi, mil juuniküüditamisele lisaks mõrvasid taganevad punased bandiidid veel tuhandeid Eestimaa elanikke. Varem kinnipeetutele lisaks tapeti jõhkralt nii mehi, naisi, lapsi kui vanakesi kõikjal üle Eesti. Selle kohta on verd tarretama panevaid fakte teada Scheeli mõisast, Kuressaare piiskopilinnusest, Jaani vanglast ja veel paljudest paikadest.

Kui üks osa veresauna ohvritest on tänaseks leitud ja tuvastatud, siis paljude viimne puhkepaik on siiani teadmata. Nende hulka kuulub ka minu vanavanaema Leena Simre, kes langes kommunistide tapatöö ohvriks Tartus, kus peale tema mõrvati veel sadu süütuid inimesi. Neil päevil möödub sellest inimsusevastasest kuritööst 80 aastat ja meie perel on selle kohta oma lugu rääkida.