380 migranti majutav Pabradė migrantide keskus on Leedu rändekriisi üks sümboleid. FOTO: Konstantin Sednev

Eesti peaks olema Euroopa rändekriisis olema kui siil, kes ei karda anda head nõu, kirjutab Lauri Vahtre.

Leedu rändekriis on kahtlemata hoiatav näide ka Eestile. Õieti polegi tegu ju mitte rände, vaid ründega. Mis toob probleemi nii leedulaste kui ka meie ja loodetavasti kogu Euroopa ette kogu tema küünilises alastuses: Euroopat rünnatakse. Postimees rõhutab, et kui Aljaksandr Lukašenka kasutab üle piiri saadetavaid inimesi relvana, siis meie peame neisse suhtuma kui inimestesse.

Ent pole raske näha, et sellisel viisil jätkates – see tähendab, kõiki vastu võttes, neile peavarju ja aset pakkudes – ei lahene probleem mitte kuidagi, vaid üksnes süveneb. Inimsmugeldajate ja Lukašenka-moodi valitsejate kasumid vaid suurenevad ning ühes teenistusega suureneb ka isu. Selle asemel, et näägutada Ungari kallal, peaksid Euroopa riigijuhid maha istuma ja välja mõtlema, kuidas Euroopa piirid sellise rünnaku ees sulgeda.

Millised on võimalused piiri füüsiliselt kaitsta? Millised on võimalused, et piiririkkujad võiks otse piirijoonelt tagasi saata? Kui mingi konventsioon seda keelab, siis tuleb konventsiooni muuta, mitte haliseda, et mitte midagi pole võimalik teha, sest et mitte midagi pole võimalik teha. Ja Eesti valitsus ei peaks siin suurtele mõistmatutele riikidele nende tühijutu peale püüdlikult kaasa noogutama, vaid võtma julguse olla siil, kes nurgast head nõu annab. Seekord pole asi üksnes selles, et meie teame paremini, mida massiline immigratsioon tähendab, vaid selles, et meie maja võib olla järgmine, mis tuld võtab.

Rünnakule tuleb vastu hakata, ükskõik siis, millist relva vaenlane kasutab. Mis siin arusaamatut on?