Juhtkiri ⟩ Kütuse hinnatõusu paine

Päeva karikatuur Foto: Urmas Nemvalts

• Kütusehind puudutab kõiki
• Leida tuleks alternatiivseid energiaallikaid
• Peaksime üle vaatama oma tarbimisharjumused

Autokütuse hinna tõus puudutab ka neid, kes ise autoga ei sõida, sest kütuse hinda sisaldavad kõik kaubad ja teenused. Oleme sellega harjunud, maksame ära ning sõidame ja tarbime edasi. Kriisiaegne madal hind on juba meelest läinud, praegu küsitakse mootoribensiini 95 liitri eest 1,469 eurot, mis jätab seljataha ka kriisieelse kõrgpunkti. Kui kaua me seda kannatame?

Hinda hoiavad kõrgel maksud, kuid kergitavad veelgi naftaeksportijate mängud. Kriisijärgne majanduskasv nõuab rohkem kütust, mis võimaldab Naftat Eksportivate Riikide Organisatsioonil (OPEC) timmida hinda just neile sobivaks. Naftatootjad ei hoidu tootmise suurendamisest mitte varude lõppemise hirmust, nagu on ennustatud, vaid selleks, et dikteerida hindu ning teenida sellega ülikasumit. Suuremas osas OPECi riikidest on autoritaarne režiim, kus naftarahast ehitatakse luksuslikke pilvelõhkujaid ja rajatakse kõrbesse rohelisi päikeselinnu, mis saavad eksisteerida vaid pideva naftaraha juurdevoolu toel. Kuid on ka riike, kes püüavad looduse ande kasutada teiste survestamiseks poliitilistel eesmärkidel.

Et fossiilkütusel põhinev majandus ja elulaad ei ole pikas perspektiivis jätkusuutlik, on teada ammu. Ühelt poolt on see suur reostusallikas loodusele ning suurimadki nafta- ja gaasivarud on lõplikud. Inimkonnal lihtsalt tuleb hakata kasutama muid energiaallikaid ja materjale. Teiselt poolt võivad nafta ja gaasi eksportijad olla oht rahvusvahelistele suhetele ja naaberriikide territoriaalsele terviklikkusele, nagu on näidanud Venemaa käitumine.

Hinda hoiavad üleval kõrged maksud, kuid kergitavad veelgi naftaeksportijate mängud.

Seepärast peab hoolega silmas pidama, milles lepivad kokku naftariikide juhid, ning otsima võimalusi koos liitlastega neid protsesse mõjutada. OPECi riigid on alates maist sammhaaval suurendanud nafta tootmist, mille nõudlus koroonakriisi ajal alla käis. Peame jälgima, kas nad suurendavad tootmist iga kuu 400 000 barrelit päevas. Meie huvides on, et nad lõpetaksid piirangud võimalikult vara, kuid nad ei pruugi seda teha, sest tunnetavad kindlalt oma käes energia juhthooba.

Majandus alles hakkab kosuma, lennukid lendavad veel hõredalt, koroonaajal kulutamata raha viiakse kergelt kütusetanklatesse, millest võivad energiatootjad järeldada, et piir pole veel käes. Kõrge hind peaks andma märku, et meil tuleb muuta harjumusi, võtta tõsiselt energiasäästu ja rohemajandust. Euroopa riigid maksavad praegu kinni Venemaa agressioone naabrite vastu, küberrünnakuid ja eriteenistuste ülbet laiamist NATO riikide territooriumil, mis ohustavad nende riikide kodanike elu. Elaksime palju turvalisemas maailmas, kui Venemaa ei saaks energiakandjate ekspordist supertulu ja oleks sunnitud rohkem arvestama rahvusvahelise elu reeglitega.

Me peame sõltuvust naftahindade dikteerijatest vähendama. Ainus viis pääseda naftat ja gaasi eksportivate riikide survest on leida energiatarbele muud allikad. Selleks saab panuse anda igaüks, muutes tarbimisharjumusi. Veel rohkem saavad panustada demokraatlikud riigid, soodustades investeeringuid alternatiivsetel tehnoloogiatel põhinevasse energiatootmisse.