Andres Kraas: revolutsioon sööb oma lapsed

Andres Kraas. Foto: Erakogu.

Riik, mille vabaduse nimel Tiit Madisson oma parimad aastad ohverdas, tegi talle rängalt haiget, kirjutab vabadusvõitleja ajaloolasest sõber Andres Kraas.

Ajaloost võib tuua kuhjaga näiteid, kus oma kodumaa vabaduse eest võidelnud sangarid hiljem kõrvale heidetakse või koguni põrmu trambitakse. Enamasti teevad seda need, kel endil on õnnestunud nendesamade vabadusvõitlejate abil riigitüüri juurde pääseda. Ajalugu pakatab sedasorti näidetest: nii juhtus pärast suurt Prantsuse revolutsiooni, pärast bolševike võimuhaaramist Venemaal, pärast Kuuba kommunistlikku revolutsiooni ja veel paljude riigipöörete järel üle maailma. 1930ndatest aastatest alates kuulub sellesse loetellu ka Eesti, kes 1990ndatel oma liikmelisust agaralt uuendas. Miskipärast ei maininud ükski uudistekanal Tiit Madissoni järelehüüetes seda aspekti isegi poole sõnagagi mitte.

Kõikides nekroloogides rõhutati küll Madissoni poliitvangi staatust NSV Liidus, kuid ei mainitud kordagi, et ta oli poliitvang ka Eesti Vabariigis, mille vabaks saamise nimel ta kuus aastat Venemaa Gulagis vaevles. Kurvale uudisele vaatamata tembeldasid tabloidid Madissoni holokausti eitajaks, lörtsides sellega mitte ainult vabadusvõitlusese tähtsust, vaid tõestades ilmekalt ka seda, et keegi neist polnud vaevaks võtnud Tiit Madissoni raamatuid isegi mitte avada. Sestap tahakski mõned avalikkust aastakümneid eksitanud väljamõeldised ära klaarida, toetudes siinkohal ainult kontrollitud faktidele, mitte kuulujuttudele.

Tiit Madissoni näol pole kunagi olnud tegemist mingi elus läbikukkunud ullikese või kibestunud utopistiga. Tiit oli suure südamega ja kolme aruka lapse isa. Ta oli väga peene tundemaailmaga autodidakt ja ladusa kirjaviisiga kirjamees, kelle erilised huvid olid ajalugu, kirjandus ja muinsuskaitse, mistõttu osales ta korduvalt arheoloogilistel väljakaevamistel. Neile, kes on Tiidu raamatuid vähegi lugenud, on selge, et ta pole holokausti kunagi eitanud, vaid ainult revideerinud, nii nagu mitmeid teisigi dogmaatilisse staatusesse tõstetud poliitilisi väiteid. Vabas maailmas on igaühel õigus oma arvamust vabalt avaldada.

Tiit Madissoni sõnaselged mõtteavaldused ei meeldinud eelkõige neile, kel nõukogude režiimi püüdlikust teenimisest luukered kapis, eriti veel kui oli õnnestunud ennast taasiseseisvumise järel uuesti kuhugi pukki sokutada. Mineviku mahasalgamine eskaleerus pärast 1995. aasta riigikogu valimisi, mil rahvuslike jõudude lüüasaamise järel nõukaaegsed vanad kommarid oma kihvad taas riigipirukasse sisse lõid. Paraku koosnesidki nii Tiit Vähi kui ka Mart Siimanni valitsused suuresti just niisugustest seltsimeestest. See selgitab paljuski, miks Tiit Madissoni poliitiline tagakiusamine just siis kulmineerus, sest sel ajal kubisesid õiguskaitse organid veel endiselt «punastest komissaridest», kellest üks osa oli alles eelmisel kümnendil dissidentidel sõrmi sahtli vahele pigistanud.