Andres Kraas: revolutsioon sööb oma lapsed

Andres Kraas. Foto: Erakogu.

• Tiit Madisson oli väga peene tundemaailmaga autodidakt ja ladus kirjamees.
• Tema sõnaselged mõtteavaldused ei meeldinud eelkõige «endistele».
• Madissoni kohtutoimik on häbiväärne poliitiline farss.

Riik, mille vabaduse nimel Tiit Madisson oma parimad aastad ohverdas, tegi talle rängalt haiget, kirjutab vabadusvõitleja ajaloolasest sõber Andres Kraas.

Ajaloost võib tuua kuhjaga näiteid, kus oma kodumaa vabaduse eest võidelnud sangarid hiljem kõrvale heidetakse või koguni põrmu trambitakse. Enamasti teevad seda need, kel endil on õnnestunud nendesamade vabadusvõitlejate abil riigitüüri juurde pääseda. Ajalugu pakatab sedasorti näidetest: nii juhtus pärast suurt Prantsuse revolutsiooni, pärast bolševike võimuhaaramist Venemaal, pärast Kuuba kommunistlikku revolutsiooni ja veel paljude riigipöörete järel üle maailma. 1930ndatest aastatest alates kuulub sellesse loetellu ka Eesti, kes 1990ndatel oma liikmelisust agaralt uuendas. Miskipärast ei maininud ükski uudistekanal Tiit Madissoni järelehüüetes seda aspekti isegi poole sõnagagi mitte.

Kõikides nekroloogides rõhutati küll Madissoni poliitvangi staatust NSV Liidus, kuid ei mainitud kordagi, et ta oli poliitvang ka Eesti Vabariigis, mille vabaks saamise nimel ta kuus aastat Venemaa Gulagis vaevles. Kurvale uudisele vaatamata tembeldasid tabloidid Madissoni holokausti eitajaks, lörtsides sellega mitte ainult vabadusvõitluse tähtsust, vaid tõestades ilmekalt ka seda, et keegi neist polnud vaevaks võtnud Tiit Madissoni raamatuid isegi mitte avada. Sestap tahakski mõned avalikkust aastakümneid eksitanud väljamõeldised ära klaarida, toetudes siinkohal ainult kontrollitud faktidele, mitte kuulujuttudele.

Tiit Madissoni näol pole kunagi olnud tegemist mingi elus läbikukkunud ullikese või kibestunud utopistiga. Tiit oli suure südamega ja kolme aruka lapse isa. Ta oli väga peene tundemaailmaga autodidakt ja ladusa kirjaviisiga kirjamees, kelle erilised huvid olid ajalugu, kirjandus ja muinsuskaitse, mistõttu osales ta korduvalt arheoloogilistel väljakaevamistel. Neile, kes on Tiidu raamatuid vähegi lugenud, on selge, et ta pole holokausti kunagi eitanud, vaid ainult revideerinud, nii nagu mitmeid teisigi dogmaatilisse staatusesse tõstetud poliitilisi väiteid. Vabas maailmas on igaühel õigus oma arvamust vabalt avaldada.

2 MÕTET

• Tiit Madisson näol pole kunagi olnud tegemist mingi elus läbikukkunud ullikese või kibestunud utopistiga: ta oli suure südamega ja kolme aruka lapse isa.
• Minu teada on Tiit Madisson ainus meie vabadusvõitleja, kellele pole Eesti riigil jätkunud ühtegi riiklikku autasu.

Tiit Madissoni sõnaselged mõtteavaldused ei meeldinud eelkõige neile, kel nõukogude režiimi püüdlikust teenimisest luukered kapis, eriti veel kui oli õnnestunud ennast taasiseseisvumise järel uuesti kuhugi pukki sokutada. Mineviku mahasalgamine eskaleerus pärast 1995. aasta riigikogu valimisi, mil rahvuslike jõudude lüüasaamise järel nõukaaegsed vanad kommarid oma kihvad taas riigipirukasse sisse lõid. Paraku koosnesidki nii Tiit Vähi kui ka Mart Siimanni valitsused suuresti just niisugustest seltsimeestest. See selgitab paljuski, miks Tiit Madissoni poliitiline tagakiusamine just siis kulmineerus, sest sel ajal kubisesid õiguskaitse organid veel endiselt «punastest komissaridest», kellest üks osa oli alles eelmisel kümnendil dissidentidel sõrmi sahtli vahele pigistanud.

Ei maksa unustada, et ka toonane kaitsepolitsei juht Jüri Pihl pärines samast plejaadist ning oli nõukogude repressiivorganites töötanud alates 1975. aastast. Fakt, et ENSVs ei kinnitatud sellistesse ametitesse kedagi ilma põhjaliku ideoloogilise- ja lojaalsuskontrollita, on avalikult kõigile teada ja on vähe usutav, et nii lühikese aja jooksul oli Saulusest Paulus saanud. Ka Tiit Madisson on oma kollaborante paljastavates väljaütlemistes seda korduvalt rõhutanud ja kahetsenud, et oli kunagi ise Pihli kaitsepolitsei etteotsa soovitanud. Aga teatavasti ei jää ükski heategu karistamata.

Tiit Madissoni vastane propagandasõda algas pärast Eesti Rahvuslaste Keskliidu (ERKL) loomist 1994. aastal. Kuigi ERKL koosnes suuresti endistest ERSP ja Isamaa rahvusradikaalidest, ei plaanitsenud toonane parempoolne koalitsioon Madissoni poliitiliselt areenilt kõrvaldada ega trellide taha saata, nagu seda tegi järgmine valitsus 1996. aastal. Selleks võeti kasutusele kogu nõukaaegse propaganda ja repressioonide arsenal, alates sopaga ülevalamisest, ähvardustest ja äraostmiskatsetest ning lõpetades arreteerimiste, kiirreageerimisüksuste kasutamise, ülekuulamiste ja läbiotsimistega, mille ohvriks ei langenud mitte ainult Tiit Madisson, vaid ka tema perekond ja sõbrad. Madissoni kohtuprotsess ning tema süüdimõistmine kulgesid täpselt samasuguse postsovetliku stsenaariumi alusel, meenutades pigem KGB taktikat kui õigusriigi põhimõtteid.

Olen Tiit Madissoni kohtutoimikuga põhjalikult tutvunud ja ei oska muud öelda, kui et tegemist oli ühe kõige häbiväärsema poliitilise farsiga taasiseseisvunud Eesti ajaloos, milles süüdistused olid segased, asitõendid kaudsed ja ilma tõsiselt võetava tõestusmaterjalita. Selles oli kaljukindlalt veendunud ka Madissoni Rootsi advokaat hr Kriisa, kes Tiidu kohtudokumendid mulle USAsse saatis ja palus mul need edastada ühele USA vabariiklasest kongresmenile, kellega hr Madisson oli varem oma Washingtoni visiidi ajal kohtunud. Kuna elasin toona New Yorgis, palusin Ülemaailmse Eestlaste Keskliidu esimehel Mäido Karil need materjalid Washingtonis kõnealusele kongresmenile üle anda, mida viimane ka tegi. Õige pea saime tagasisidet, milles kongressi liige teatas, et Madissoni asjaga tegeldakse tõsiselt ning et Eestil pole niikaua lootustki NATOsse pääseda, kui seal on kasvõi üksainus poliitvang. Võin kindlalt väita, et samasugune sõnum edastati ka Eesti valitsusele. Samal ajal sekkusid asjasse ka mitmed väliseesti organisatsioonid ja mõtlev osa Eesti avalikkusest ning tänu tugevale survele, eriti väljastpoolt, olid Eesti võimud sunnitud Tiit Madissoni 1997. aasta novembris vanglast vabastama.

Olen Tiit Madissoni kohtutoimikuga põhjalikult tutvunud ja ei oska muud öelda, kui et tegemist oli ühe kõige häbiväärsema poliitilise farsiga taasiseseisvunud Eesti ajaloos, milles süüdistused olid segased, asitõendid kaudsed ja ilma tõsiselt võetava tõestusmaterjalita.

Tegelikkuses oli kogu see poliitiline kohtuprotsess juba Madissoni tasalülitamise kampaania teine etapp. Esimene algas 1995. aastal Madissonile inkrimineeritud kriminaalsüüdistusega ametivõimu kuritarvitamises Pärnu Emexi juhina, kuid selle põhjal ei õnnestunud Tiitu järjekordselt Patarei vanglasse toppida. Esmase kohtu otsusega mõisteti talle üks aasta tingimisi vangistust koos kaheaastase katseajaga ja Emexile tekitatud kahju hüvitamisega ca 15 000 euro ulatuses (praeguse vääringu järgi). Kuna Pärnu Emexis aga puudus vagunite kaalumise kaal ja metalli hulka laoplatsil hinnati üksnes visuaalse vaatluse alusel, siis tegelikkuses polnudki ei puudujääki ega selle oletatavat suurust üldse võimalik tuvastada ning järgmine kohtuinstants oli sunnitud Madissoni vastu esitatud kahjunõude tühistama, kuid jättis millegipärast jõusse tingimisi karistuse. Miks nii, selgus hiljem, sest just see väike nüanss võimaldaski Madissoni nn riigipööramise katse pärast trellide taha saata, kuna ta kandis sel ajal vormiliselt ikka veel tingimisi karistust. Täpselt samasuguseid nõkse kasutas alles hiljuti ka Venemaa Navalnõi süüdimõistmiseks ja trellide taha saatmiseks!

Aastaid hiljem rääkisin Tiidu ja Emexi teemal Robert Lepiksoniga (kontserni toonase juhiga), kes kinnitas, et Tiit Madissoni interneerimine oli toonasele valitsusele eesmärgiks omaette ning lisas, et talle avaldati Madissoni vallandamiseks tugevat survet, sest teadaolevalt oli tema üks ERKLi peamistest rahastajatest.

Reeglina on enamik vabadusvõitlejaid suured idealistid, kellele ei lähe karjäär ja mammona teenimine korda. Seda oli ka Tiit Madisson. Vaatamata oponentide vastupidistele väidetele elas Tiit kasinuses ega hoolinud materiaalsetest hüvedest.

Paraku teisitimõtlejad mõtlevadki teisiti ja tihtipeale saabki see neile saatuslikuks. Nii läks ka Tiit Madissoniga, keda nii võõrad kui ka omad järjepanu kimbutasid ning põhiliselt ühtede ja samade süüdistuste alusel vangi mõistsid, ainult selle vahega, et tema nõukaaegne karistus on rehabiliteeritud, eestiaegne aga mitte. Minu teada on Tiit Madisson ainus meie vabadusvõitleja, kellele pole Eesti riigil jätkunud ühtegi riiklikku autasu! Samas on ordeneid ja medaleid kahe käega jagatud küll endistele tippkommunistidele, Vene spioonidele, kriminaalkurjategijatele ja jumal teab kellele veel. Sestap pole ka mingi ime, et Tiit Madisson oli Eesti Vabariigis pettunud, elust eemale tõmbus ja nii varakult kustus. Nähtavasti oli riik, mille vabaduse nimel Tiit Madisson oma parimad aastad ohverdas, talle nii rängalt haiget teinud, et Tiit otsustas heita viimsele unele Vahemere vaiksetesse voogudesse ja mitte Eestimaa rüppe.