Iga vanem taotleb last vermida enda sarnaseks. Või vähemasti «teiste» sarnaseks. Suurimaks hädaks on kui tollest saab «omamoodi», «iseenda moodi», sest «teisitimõtlemine on solvav,» nagu täheldas kunagi Juri Lotman.
Keele ja meele osas tuleb kurvastusega tõdeda, et Nõukogude vaim pole Eestist 21. sajandi teiseks dekaadiks kuhugile kadunud, ja seda suuresti tänu ideoloogiatöötajatele – keele- ja sisutoimetajatele, «õppinud» filoloogidele. Nõukogude ideoloogia nägi ette standardset, hälveteta ja ortodokset keelt ja meelt, mida iseloomustas kirja- ja kõnekeele range lahutamine, võitlus igandliku lõuna-eesti keelega (mis algas küll juba õndsal eesti ajal ning seostus rahvusliku identiteedi vormimisega), saarlaselt-hiidlaselt õ-taga nõudmine ja mõistagi sirge parteiline mõte, mis ei sallinud «teaduslikest» kaalutlustest ümberütlemisi ja sünonüüme. Totalitaarne režiim on sellepärast totalitaarne, et ta on totaalne, st kamandab kõiki eluvaldkondi ega tunnista massiinimese kõrval indiviidi. Inimene on sootsiumi, partei nägu.
