Olen käinud koolis järjest 32 aastat. Pool sellest ajast oli pigem ebaedukas. Endised õpetajad imestavad siiani, kuidas on see võimalik, et ülikooli sisse sain. Tänaseks on mul mitmeid akadeemilisi kraade (kusjuures väga hea õppeedukuse juures) ning lõppu ei näi kuidagi tulevat.
Kas mu mõistus avanes alles täiskasvanueas? Või juhtus see pärast esimese ülikooliaasta valusat kogemust (eksmatrikuleerimine pärast esimest semestrit), mis pani mind mõtlema, kes tegelikult vastutab minu õppimise eest? Kaldun arvama, et teine variant on tõenäolisem. Praegu nimetame me oskust ja võimet õppida enesereguleeritud õppimiseks. Enesereguleeritud õppimine on kõige lihtsamini seletades oskus ja võime võtta vastutus oma õppimise eest. Sinna alla kuuluvad teadmised, milliseid erinevaid viise on uue informatsiooni omandamiseks ning talletamiseks, kuidas erinevaid õpistrateegiaid vastavalt õpiolukorrale kasutada ning kuidas leida endas üles ning samas ka hoida õpimotivatsiooni, saavutamaks soovitud tulemusi.
/nginx/o/2021/07/05/13896887t1h33a9.jpg)