Aivar Reinap: Virtsu õppetund

Aivar Reinap Foto: Peeter Langovits

Swedbank otsustas sel aastal maha võtta 22 sularahaautomaati ning muuta kümne pangaautomaadi asukohta. Otsust põhjendati asjaoluga, et tehingute arv neis automaatides oli väike ehk inimesed ei kasutanud neid enam. Samal põhjusel soovib Eesti Post sulgeda 24 postkontorit. Tarbijate vähesuse tõttu pannakse kinni nii külakauplusi, söögikohti, ettevõtteid kui ka internetiärisid.

Kui võtad mugavuse tõttu sularaha bensiinijaamast või kaubanduskeskusest, siis ühel päeval avastad, et kodukoha pangaautomaat on viidudki kaubanduskeskusesse, et sealseid järjekordi vähendada.

Samasugune seis on ka mugavate kaardimaksetega. Eks isegi maksan võimalusel kaardiga. Kaardimakseid üha rohkem tehes muutub aga ligipääs sularahale üha keerulisemaks. Alguses pannakse kinni pangaautomaadid, siis maksustatakse sularaha väljavõtmine – universaalsest teenusest saab peagi luksusasi.

Kui sularahata maal kuidagi ei saa, tuleks kohalikus kogukonnas kokku leppida, et keegi ei maksa kaardiga, et sularahatehingute arv kohalikus pangaautomaadis ei langeks alla kriitilise piiri.

Muidugi kõlab see linnainimesele jaburalt. Alles mõned aastad tagasi seisid inimesed massiliselt Eesti Energia klienditeenindustes, et oma igakuist elektriarvet sularahas tasuda. Tundus, et kui raha käib näppude vahelt läbi, siis on olemas ka kontroll elektrikulu üle.

Samas oli aeg ja närvikulu, mis elektritarbijatel ja -müüjatel selle lihtsa ja rutiinse tegevuse peale kulus, arutult suur. Samuti pole ju mõtet loota, et maainimesed hakkaks tänapäevaste suhtlusvahendite asemel massiliselt kirju saatma, et oma postkontorit säilitada.

Pole ka kuulnud, et keegi kodukoha kooli säilimise nimel lapsi planeeriks. Noored lahkuvad Tallinna või välismaale ning vajadus kõikvõimalike teenuste järele maapiirkondades väheneb paratamatult.

Nii toimuvadki ministeeriumides, vallavolikogudes ja firmades riburada piinavalt valusad koosolekud, kus ühel hetkel jõutakse järeldusele, et nüüd on selles kohas kõik. Küsimus on vaid, mis hetkel kaotab asi mõtte – mitu last peaks olema koolis, mitu tehingut pangaautomaadis, mitu reisijat vagunis, mitu ostu kaupluses.

Samas, teatud mõtestatud tegevustega saab igapäevateenuseid hoolimata üldistest trendidest ikkagi säilitada või vähemalt nende kadumist edasi lükata. Kui ikka kodulähedane väike, kuid kallim pood on mugav ja vajalik, siis ei tasu viia kogu oma toiduraha hüper-mega-marketitesse.

Kui vaja kiiresti kõrvalpoest piima või saia osta, siis võib avastada, et kaupluseomanik oli kokkuvõtteid tehes avastanud, et nõudlust selle järele ei ole…