Merike Kaunissaare: miks pole naine nii loodud kui mees?

Merike Kaunissaare. Foto: Margus Ansu

Õllesaal on kolinud parlamenti, üha nähtavamaks saab jõmmimaailm, kirjutab meediauurija Merike Kaunissaare (Isamaa).

Kas me kujutame endale ette üht naispoliitikut meespoliitikule ütlemas «Teie tänase ülikonna nööbid on kui minu koera silmad»? Teleekraanil vanemat naispoliitikut nooremat meest vaigistamas sõnadega «Mis sa kired siin!»? Naispoliitikut parlamendile vastava peaministri poole plõksimas «Mis sul viga on? Ma tahaks su adekvaatsust kontrollida – ei tea, mis diagnoos võiks sind solvata»? Meediat arutamas, kui kalliks lähevad presidendi ülikonnad?

Olen ammusel ajal algaja naisametnikuna tundnud, kuidas mõnedki mehed vaatavad sust sirgelt läbi ja selles röntgenis ei fikseeru pildile kõvemadki nööbid. Väga levinud on mehine enesekehtestamine retoorikastiili valikul: lõputud «jalga tulistamised», jalgpallimaailm kui kõige jaoks sobilik võrdlusalus, õllesaal ja väiksed napsid kui loomulik lähtepunkt parlamendis küsimuste esitamiseks (naine, sa oled vales kohas, nähvits selline!).

Õllesaalis on see kõvem, kel valjem ja jämedam hääl ning «reljeefsem» sõnapruuk. Mehed omavahel, mehed õiges kohas – normaalne ju, et kõvematel kõvem hääl, pikematel rohkem mõistust, jämedamal rohkem jõudu (mu isa küll ikka meenutas rahvatarkust, et pikkus pole mõistus ja jämmus pole jõud).