Viimasel ajal on mul vestlustes kaastudengitega olnud mitu korda teemaks küsimus, mida suvel teed. Kui välja jätta veel mõned, kes nimetasid reisimist, siis kõige valdavam vastus oli siiski «töötan», kusjuures kui ühele neist sai öeldud, et loodetavasti jõuab ta siiski suve jooksul puhata ka, vastas ta: «Kellel selleks aega on?» Näib, et ühiskonnas kehtib üliõpilasele eriskummaline norm: tudengi töö on õppimine ja tema puhkus on töötamine.
Ühest küljest on see sisse kirjutatud praegusesse sotsiaalsesse turvavõrku: 1. juunist kuni 15. septembrini pole üliõpilasel võimalik saada õppelaenu, juulis ja augustis ta vajaduspõhist õppetoetust ei saa ning vähemalt Tartu Ülikoolis ühiselamus elades on kaks varianti: kas pikendada senist lepingut ja maksta ka suvekuude eest või leping lõpetada ning riskida võimalusega, et sügisel enam ühiselamus kohta pole ja kolima peab märksa kallimale eraüüripinnale.