N, 19.05.2022

AK ⟩ Jelena Skulskaja essee: miks ulme alati tõeks osutub

Jelena Skulskaja
Jelena Skulskaja essee: miks ulme alati tõeks osutub
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Jelena Skulskaja
Jelena Skulskaja Foto: Tairo Lutter / Postimees

Mulle ei meeldi ulme. Alati kui sellest juttu tuleb, meenuvad mulle Viktor Šklovski – teadlase, kes oli igasuguse õpetuse suhtes võimalikult irooniline – sõnad, et kõige primitiivsem ja lihtsam on kirjeldada väljamõeldut. Kuid kui see väljamõeldis saab tõeks, siis jooksevad mööda nahka külmavärinad: võib-olla juhib keegi ülevalt mitte ainult meie tegelikkust, vaid ka kujutlusvõimet, näidates meile igapäevaelu kõrbes miraaže – visandeid tulevikust.

Mina näiteks mõtlen: millest on pandeemia meid ilma jätnud? Millele oli võimatu leida virtuaalset asendajat? Sõpradega oli võimalik monitoride ees istudes tundide kaupa lobiseda ja soovi korral sai isegi lauad ühtemoodi katta ja sümboolselt klaase kõlistada. Mitte keegi ei seganud loenguid pidada ja neid kuulata. Filme ja näidendeid, kontserte ja etendusi pakuti ohtralt; proove tehti kaugtöö korras. Poodidest oli võimalik tellida ükskõik mida ka kõige kapriissema maitse jaoks, mööblist kleitideni, toitu suvalisest restoranist, tooteid iseseisvate kulinaarsete katsetuste jaoks – palun!

Ainus, millest meid oli ilma jäetud – füüsiline kontakt teiste inimestega. Aga teate, kui ausalt öelda, siis olime juba ammu hakanud distantsi hoidma. Vaadake kaheksakümnendate, üheksakümnendate filme. Seal tulevad inimesed vestluse ajal üksteisele vägagi lähedale, patsutavad üksteist õlale, puudutavad – lipsust, kraest, võivad silitada põske, istuda tihedalt laua taga, küünarnukkidega kokku puutudes. Juba ammu enne pandeemiat hakkasime me vältima vestluskaaslase lähenemist äratuntava lõhna kaugusele: kõikides kohtades, kus on võimalikud järjekorrad, ilmusid numbrid ja kadus vajadus hingata üksteisele kuklasse; paljud töökohad on võimaldanud inimestel töötada oma korterist väljumata; tänapäevastes kinodes on olemas tugitoolid kahele, mis võimaldavad ühises saalis filme vaadata ilma ülejäänud publikuga ühinemata; ja teatris leiutati loožid juba ammu. Isegi rahvarohkes rannas on võimalik saavutada eraldatus – piisab, kui lülitada kaasaskantavates traadita kõlarites sisse vali muusika ja läheduses lebavad puhkajad tõmbavad ennast soovitud kaugusele.

Märksõnad
Tagasi üles