/nginx/o/2016/02/29/5108037t1h16a7.jpg)
«Tunneli lõpus on valgus, aga vot tunnel ise paraku ei taha ära lõppeda,» ütles möödunud aasta sügisel meie seast lahkunud kirjanik ja satiirik Mihhail Žvanetski. Ideaalinimese otsingud järgmise Vabariigi Presidendi osas vastavad eelöeldule täielikult.
Valgus, kui selleks pidada lubadust muuta presidendi valimiste korda ja vältida piinlikkust, mida viimased valimised esile kutsusid, paistab nendesamade valimiste lõpust 2016. aasta septembris, aga va tunnel ise, kui viisaka lahenduse võti ei taha kuidagi lõppeda.
/nginx/o/2019/03/28/11904270t1h4316.jpg)
Eesti taasiseseisvumisest möödub pooleteise kuu pärast 30 aastat ja sellest enamiku ajast on presidendi amet, muuseas täiesti õigustatult olnud Eestis üle fetisheeritud. President pidi olema rahva isa või ema, seega meeldima kõigile, soovitavalt olema kõige arukam ja klaarima naabritevahelised tülid, juhul kui neid peaks tekkima. Tekkis.
Esmalt selgus, et kõigile meeldida ei ole võimalik isegi juhul, kui oled kõige targem, no või vähemalt erakordselt karismaatiline, lepitada naabrimehi ei õnnestu, sest neil endal puudub selleks soov ja päeva lõpuks on ju kogu meie kirjandusklassika üks suur naabrite tüli kirjeldus. Ehk siis, kui äsja taasiseisvunud Eesti riik valis oma esimese presidendi, oli tõepoolest ootus, et just see üks ja ainus õpetab meid peale WC-s käiku käsi pesema, tõmbab stepsli idast läände ja kui vaja kutsub allilma juhi näitel tülitsevad osapooled kokku ning teeb ainuõige otsuse. Nii ta tegi.
Aga see aeg sai läbi. Pakun, et kuskil Toomas Hendrik Ilvese esimese ja teise ametiaja vahel. Ja see ei olnud riigipea süü vaid ühiskonna küpsuse tunnus. Seega, kui keegi täna päris tõsimeeli väidab, et Eesti väheste volitustega riigipea peab olema kõigi tülide lepitaja või ühiskonna arengu defineerija, siis tuleb paraku tunnistada, et ootaja ei ole oma eluga hakkama saanud. Käed tuleb endal pesta ja naabrid peavad isekeskis kokku leppima, isegi juhul kui üks neist on rahvuskonservatiiv ja teine sots. Võtame ootusi veidi vähemaks ja pinged kaovad ise.
:format(webp)/nginx/o/2019/06/10/12249034t1he08f.jpg)
Vabariigi presidendi valimise seadus § 2, lõige 1 «Vabariigi Presidendi kandidaadiks võib üles seada sünnilt Eesti kodaniku, kes on vähemalt 40 aastat vana». Meie kõigi hea sõber Eri Klas, kelle nimega mängiti samuti mitmel juhul presidendiametile mõeldes, armastas laulda:
Saadab sind vaid bravuur,
sinu võlu on suur,
kui su hing on noor.
Seda taipad ja tead,
seda rikkuseks pead,
et su hing on noor.
Piirab rõõmude vall
sind siin laotuse all
ning su pilgus kristall
särab, kui oled hall.
Nii sajani jõuad,
tunnustust nõuad,
kui sa naerad ning
kui sul vaid hing
on noor.
(Heldur Karmo sõnad)
:format(webp)/nginx/o/2021/06/28/13879538t1h98e5.jpg)
Olgu järgmine president noor või hingelt noor inimene, kes on progressi eesotsas, keda kutsutakse helistama Wise'le börsikella, kes läbi oma ettevalmistuse sulandub kiiresti rahvusvahelistesse võrgustikesse või juba on seal ning mis peamine, ulatub kõnetama neid Eesti Vabariigi kodanikke, kes lõpetasid möödunud nädalal gümnaasiumi.
Meil (autor on 47 aastane) ja meie vanematel sõpradel on millest kinni hoida, oli selleks Balti kett, öölaulupeod või kogemus üheksakümnendate kirglikust Eestist, kus mütoloogilisest töökast ajalehepoisist pidi saama miljonär. Sai tõsi küll inimpõlve jagu hiljem, aga see eest ka kohe miljardär. Ehk hingelt noor president peab ulatuma puudutama järgmist põlvkonda, kuid …. ei tohi seejuures 20'le, aga võib olla ka 30'le või mõnel eriti halval päeval suisa 40'le protsendile elanikkonnast jalaga kõhtu peksta. Ole ees, ole parem, ole teravam, aga ole ka suuremeelne ja ära ole arrogantne teiste suhtes, kel samuti oma asi ajada. Kellegi parem, seejuures maksumaksja poolt solidaarselt kinni makstud haridus on ühiskondlik kokkulepe, mille alusel keegi teine ja kolmas töötavad bussijuhi või sanitarina.
/nginx/o/2017/02/24/6379749t1hd8c5.jpg)
Ja muidugi ei tohi president olla endine kommunist või munitsipaalvaras, seda tuleb üle korrata vaid seetõttu, et mõned kirglikud punaveteranid on sekkunud riigipea valimiste keskkonna kujundamisesse hooga, mis meenutab mulle veidi Brexitit või kodusel näitel Rahvusooper Estonia jõulist juurdeehituse läbisurumise plaani ning metoodikat. Kellele uut ühiskonda või kultuuritemplit ehitate, kas enda peegelpildile või lastele?
Advokatuuril on pakkuda vähemalt kümme presidenti
Eesti õdede ja hooldustöötajate toeks ja tunnustuseks mõeldud PAI algatusega seoses märkame annetajate seas absoluutselt kõiki meie riigi juhtivaid advokaadibüroosid. Minu meelest on see sümboolne märk nimetatud õpetatud seltskonna tulekust ühiskonnaasju ajama. Sellele eelnes kolme juhtiva büroo ettepanek õigushariduse reformimiseks, kui rääkida vaid viimasest kuust.
Jah, muidugi on advokaadid panustanud palju ka varem, lõppkokkuvõttes on ju Eesti Vabariik rajatud juristide peadega. Kui kaksteist (aga ka kaheksateist) aastat tagasi võinuks Eesti presidendiks kandideerida Jüri Raidla ja Paul Varul ning kuus aastat tagasi kandideeris Allar Jõks, siis täna tundub, et vaadates 7-8 juhtiva advokaadibüroo kodulehti, leiab sealt minimaalselt kümme sobivat kandidaati presidendiametisse. Kes mitte keegi ei ole kuskilt otsast halvem, kui see kes kahe kuu pärast valitakse.
Oleme ausad, lisaks tseremoniaalsele positsioonile ja aegajalt asetleidvale võitlusele, kes ja kuidas Eestit rahvusvahelistel foorumitel esindab on just seadusandluse, eeskätt Põhiseaduse hea tundmine ja sellest tulenev käitumine see miski, miks meil presidenti üldse tarvis on. Ja see on kõigest advokatuur, aga on veel väga palju tugevaid tegijad mujal erasektoris, kelle ettevalmistus, küpsus ja ehk ka alalhoidlikkus lubavad seda ajas väga palju muutunud ametit täita. Olgu vaid tema hing noor.
/nginx/o/2020/06/11/13147136t1h652a.jpg)